Võtta kätte uus kaamera on alati mõnus tunne, eriti veel, kui selleks on mudel, mida kaameratootja nimetab oma lipulaevaks. Need paar päeva ja ööd, mil mul oli võimalus seda kaamerat kasutada, on kindlasti liiga lühike aeg, et selle moodsa tehnikasaavutuse võimalustega lõpuni tuttavaks saada, kuid olles Canoni pikaajaline kasutaja, mul oma mulje sellest riistast tekkis ja järgnevalt seda teiega jagangi. Olgu veel mainitud, et järgnevad fotod on kõik töödeldud Lightroom 4.1ga, müraeemaldus kõikidele piltidele toimus importimisel Lightroomi vaikimisi parameetritega, mingit lisamüraeemaldust pole kasutatud.
1DX ja öö: panoraam 4st fotost
Esmamulje
Ligi 400-leheküljeline kasutusjuhend (võrdluseks Mark 3 kasutusjuhend, mis on veidi üle 200 lk) näitab, et saavutatud on uus tase tehnoloogilise keerukuse ja võimaluste alal. Autofookuse seadistamisele on pühendatud eraldi raamatuke nimega „EOS-1D X AF Settings Guidebook“. Kuigi kaamera on äratuntavalt Canoni loogikaga ja kasutatav ka ilma nende raamatute sisusse süvenemata, tasub seda siiski teha, vastasel juhul tekib küsimus, kas ikka tasus sellise kaamera peale raha kulutada.
Kaamera on eelkäijatest pisut kõrgem ja Mark 2N-ile sarnaselt kaalub koos akuga üle 1,5 kilo (täpsemalt 1530 g), vahepealsed Mark 3 ja 4 olid sadakond grammi kergemad. Huvitaval kombel kaamerat kätte võttes kaalukasvu ei taju, on siis põhjuseks raskuskeskme paiknemine teises kohas või mugavam, sügavama sõrmesoonega käepide.
Silma jääb ka muutunud nuppude asetus tagaküljel- Play, Magnify, Erase ja Protect nupud paiknevad ühes reas ekraani ja LCD-tabloo vahel, mis Mark 3 ja 4 nuppude asetusega harjunus tekitab esialgu segadust. Lisandunud on teine joystick tagaküljele ja kohandatava funktsiooniga nupud esiküljele bajoneti kõrvale. Info nuppu vajutades ilmub ekraanile elektrooniline lood, väga mõnus abivahend statiivilt pildistajale-filmijale. Muutunud on menüüd ja veidi nendes navigeerimine, menüüde vahetamiseks tuleb vajutada Q-nuppu. Silma hakkab ka see, et AF-ile on pühendatud eraldi menüü, mis pakub viis ekraanitäit seadistamisvõimalusi.
Plastiline: failid on hea dünaamilise ulatusega ja lasevad leveleid-kurve suures ulatuses sikutada ilma koledaks muutumata.
Sensor
Tippmudeli pildikvaliteedile on nõuded kõrged ja 1DX ka neile vastab. Kaamera pakub klassikalisi kirkaid „Canoni värve“ meeldivate tooniüleminekute ja suure detailsusega. Tööd on tehtud ka sensori dünaamilise ulatusega, alasäritatud fotot heledamaks keerates ei ilmu tumenditesse triibulaadseid müramustreid, vaid fail on „plastiline“ ja laseb end arvutis üsna palju väänata ilma koledaks muutumata. Müra iseloom sõltub väga palju sellest, millist RAW konverterit kasutada. Canoni enda Digital Photo Professional lihvib vaikimisi müra piltidel üsna siledaks, aga mulle meeldib oluliselt rohkem Lightroomi lähenemine, mis ei tee kujutist siledalt „seebiseks“, vaid tekitab peene filmiemulsiooni meenutava säbrulisuse.
1DX ja öö vol 2: 30 sek f4, ISO 4000
100% lõige eelmisest pildist. Vaatamata mürale on peened detailid säilinud
Millise tundlikkuseni on müra kasutajale aktsepteeritav, on kindlasti maitse asi. Pildistasin selle kaameraga valdavalt vahemikus ISO 100-8000 ja vahemikus 100-1000 ma olulist kvaliteedivahet ei näinud. Julgeksin seda vahemikku kasutada ka ajakirjafotode pildistamisel. Filmiajastust pärit psühholoogiline piir ISO3200 pole samuti mingi probleem, ajalehetrüki jaoks kannatab palju enamgi ja veebi jaoks ammugi. Kust läheb piir, see on subjektiivne, minu jaoks vast kusagil 10000 kandis, mis annab õige säri juures veel täiesti mõistliku kvaliteedi, aga värvid hakkavad tuhmuma ja müra säbrulisus hakkab järjest rohkem pinnatud asfaldi mustrit meenutama.
1DX ja öö, vol 3: müravabad varjualad ja puhas ISO 1000.
1DX ja öö, vol 4: 0,5 sek f4, ISO 51200. Teravustamine nii nõrgas valguses ja pimeda objektiiviga on keeruline ja õnnestub ainult Live Viewd kasutades. Veebisuuruses pildil on näha müra, aga üldmulje polegi nii halb.
100% lõige eelmisest pildist. Peened detailid on osaliselt kadunud ja müramuster meenutab pinnatud asfalti, õngenöör samas selgesti eristatav.
Teadmine selle kaamera eriti puhastest ISOdest jõuab kohale ruttu ja hea asjaga harjub kiiresti. Väga kõrged tundlikkused on muide abiks kiirete testfotode tegemiseks, kui on vaja määrata säriaega nõrgas valguses pildistamiseks- pildistades ühe kaadri ISO 102400 kasutades saab kontrollida kiirelt kadreeringut ja arvestada välja umbkaudne sobiv säriaeg näiteks ISO 200 jaoks.
Autofookus
Autofookuse tõsisemaks proovilepanekuks minu rahulik inimeste- ja asjadepildistaja töö eriti võimalusi ei paku, ometigi saab ka mõnesaja kaadri pildistamise järel teha selle võimekuse kohta järeldusi. Erinevates valgusoludes liikumatutest ja liikuvatest objektidest tehtud pilte läbi vaadates ei ole kahtlust, et selle kaamera autofookus töötab stabiilselt väga hästi (kes on pildistanud fookuskritilisi pilte hoolduses käimata Mark 3ga, teab omast käest, et see ei pruugi olla profikere puhul enesestmõistetav). Ebateravaid pilte on vähe ja nende põhjuseks on tavaliselt kasutaja lohakus või vähene vilumus 61 teravustamispunkti seast õige valimisel (ilmne vihje sellele, et kasutamisjuhendit tuleb siiski lugeda). Teravustamispunktid katavad suurema ala kaadrist kui ühelgi teisel Canoni täiskaaderkaameral enne seda ja see tähendab, et liikuvate objektide pildistamine on oluliselt lihtsam, kaameraga ei pea nii palju „vehkima“ teravustamispunktiga objekti tabamiseks. Väheoluline pole ka see, et kuigi risti- või topeltristikujulised teravustamispunktid kaadri keskel on kiiremad ja täpsemad, saab ka kõiki servmisi teravustamispunkte usaldada.
Et autofookus end heast küljest saaks näidata, on vaja valgusjõulist objektiivi, see sai samuti kiiresti selgeks. Objektiivid maksimaalse avaga 4 ei jäta sellest kaamerast eriti säravat muljet, teravustab küll laitmatult, aga ei midagi erilist. Pannes ette aga 2,8 avaga tele, näib autofookus otsekui elavnevat ja fikseerib teravuse särtsakalt kaader kaadri järel ja seda ka üsna kehvas valguses. Tegija on selle kaamera ees ka minu lemmikobjektiiv, odav plastikust korpusega 50/1,8, mis teravustab ka täisavaga üllatavalt hästi, piirid seab antud objektiivi aeglane mitte-USM teravustamismootor. Kiire pilk kasutusjuhendisse kinnitab subjektiivset muljet- 50/1,8 kuulub A-grupi objektiivide sekka, mille puhul töötavad kõik 1DX autofookuspunktid parimal võimalikul moel ja viis keskmist punkti on topeltristid. Sama tabel näitab, et sugugi mitte kõik 2,8 avaga või valgemad objektiivid ei kuulu ei kuulu eliitgruppi, näiteks 100/2,8 Macro ja 100/2,8L IS Macro on hoopiski grupis C koos hulga 4se avaga L-idega. Nende puhul viis keskmist punkti ei tööta mitte topeltristina, vaid tavalise ristikujulise sensorina. Seega seda kaamerat ostma minnes tasub erinevate objektiividega katsetada, kas autofookus vastab teie kõrgetele ootustele.
Autofookuse headusest annab märku asjaolu, et ka öösel pildistades ei tekkinud vajadust kasutada manuaalset teravustamist- pildistatava objektiga umbes sama kaugel asuvast täpina paistvast valgustist või puuvõra siluetist vastu heledamat taevast piisas, et vähemalt keskmise teravustamispunkti abil saaks fookuse paika.
Pikad säriajad
Digikaamerate nõrgaks küljeks läbi aegade on olnud müra pikkade säriaegade juures ja see on valdkond, kus ka kalleid ja keerukaid kaameraid saab kergesti oma võimete piirini viia. Müra pika säri korral sõltub peale sensori üldisest müratasemest ka temperatuurist- müra põhjustab sensori soojenemine, mistõttu mõjutavad tulemust näiteks õhutemperatuur või pikem Live View kasutamine enne pildistamist.
Panemaks kaamera tõsisemalt proovile, proovisin öist pooletunnist säriaega iso 400 juures (suhteliselt kõrge iso kasutamise tingis ühelt poolt uudishimu ja teiselt poolt soov säriaeg pildistajale endale enam-vähem talutavana hoida). Tulemus valmistas pettumuse, müra oli lisaks värvilistele pikslitele valge lumesaju taoline ja seda ei õnnestunudki vaatamata musta kaadri pildistamisele ka pärast arvutis vaatamiskõlbulikuks muuta. Miks nii läks, kahjuks selgitada ei õnnestunud, sest alanud vihmasadu sundis eksperimenti enne iso 100 juures sama pika säriaja proovimist lõpetama. Pooletunnisele särile eelnes vahetult kaks 15-minutilist testsäri, mis võisid sensori „kuumaks kütta“, kuid õhutemperatuur oli kümne plussraadi kandis, mis ülekuumenemist ei tohiks põhjustada.
1DX ja öö, vol 5: Tagahoovis. 367 sek f6,3, ISO 250
100% lõige eelmisest pildist ja võrdlus 5D2ga. Kaamerasisene müraeemaldus välja lülitatud. Tänu õrnale tuulehoole on floksid veidi udused.
Lühemate säriaegade ja väiksemate ISOde juures käitus 1DX laitmatult. 6-minutiliste säriaegade võrdlus 5D2-ga (kaamerasisene müraeemaldus välja lülitatud) näitab, et 1DX kujutis on puhtam ja puudub 5D2 lumesajusarnane valge müra. Ilmselt on pikemate säriaegade juures mõistlikum siiski kasutada kaamerasisest müraeemaldust. Selle puhul kaamera säritab lisaks säriajale veel teise sama pika musta pildi takkajärgi, puuduseks on, et selle aja jooksul ei saa tehtud pilte vaadata, kuid saab juurde pildistada.
Veel kasutamisest
See kaamera on nagu rusikas silmaauku spordifotograafile, kes peab oludest sõltumata teravad fotod saama, olgu siis parasjagu vihm või tolmutorm. Ideaalselt sobib ta ka moedemonstratsiooni või rokk-kontserdi miljöösse, kuid mitte eriti olukordadesse, kus oodatakse pildistajalt diskreetsust ja vaikset tegutsemist, eriti, kui on olemas teisi ja odavamaid kaameraid, mis sama töö hoopis vaiksemalt ja sama kvaliteediga ära teevad, nagu näiteks 5D. Suurt abi pole ka vaiksest režiimist, katikumehhanism on ehitatud vastu pidama vähemalt 400000 klõpsu ja vaikne toimimine on toodud ohvriks vastupidavusele.
1DX ja kummitus trepil: menüüst leiab ka võimaluse vana kooli filmikaameratele sarnaselt pildistada mitu kaadrit üksteise “peale”, mis antud juhul tähendab nende digitaalset kombineerimist. Tore võimalus vabal ajal taoliste piltide tegemiseks, praktilist mõtet sellele eriti ei leia.
See ei ole ka eriti hea reisikaamera või kaamera tänavafotograafia jaoks- tellisesuurune tume asi lihtsalt tõmbab tähelepanu ja sellega avalikus ruumis märkamatult tegutseda on päris raske, samuti võib suur ja kalli välimusega kaamera tekitada ebatervet huvi kaaskodanike poolt. Seega kindlasti mitte kaamera igaühele ja olgem ausad, tavaline fotohuviline taolist elektroonika ja mehaanika tippsaavutust ka ei vaja (kuigi kindlasti on väga uhke tunne seda iludust pärastlõunasel jalutuskäigul kaasas kanda, objektiivikork ees:)).
Kokkuvõtteks
1DX on parim profikaamera läbi aegade, mida olen kasutanud (jättes kõrvale Nikon D4, millega pole Canonimaalmas tegutsejana kokkupuudet olnud). Kõik eelnevad Canoni digitaalsed tippmudelid on küll olnud omas ajas tähelepanuväärsed, kuid neil kõigil on olnud ka puudusi ja piiranguid. Olgu siis Mark 3 kehvapoolne ekraan ja riistvara tasandil järeleaitamist vajanud autofookus või Mark 4, mis muidu väga hea kaamera, aga ikkagi mitte täiskaader (oluline neile, kes sageli lainurkobjektiive kasutavad). 1DXil ei ole eelkäijate puudusi, selle igast detailist on näha, et tegemist on tootega, mis on pikaajalise evolutsiooni tulemus.
1DX ja keeruline valgus. Keerulise valguse leiab ikka moedemonstratsioonilt. Siin on tume kollaka kontrastse valgusega lava, kust modell liigub pehme sinaka õhtuvalgusega valgustatud poodiumile. Uus värvustundlik särimõõdik tuli selle olukorraga hästi toime. Maatriksmõõtmine, automaatne valgebalanss, 1/200 f4, ISO 8000.
Ükskõik millise toote või seadme jõudmine arengus tehnilise täiuslikkuse lähedale ennustab tavaliselt ka selle lõpu algust, kuldaja lõppemist. Niisamuti tekib küsimus ka siin- kuhu saab sellisel tasemel tehnoloogia veel edasi areneda, arvestades, et paljudel pildistajatel pole veebiajastul enam vaja professionaalset peegelkaamerat töö tegemiseks. Majanduslikult mõtleval professionaalsel fotograafil, kellele spordifoto pole põhitöö, on ka mitmeid odavamaid alternatiive. Majanduskriisi jätkudes teevad järjest rohkem ilma väiksemad peegelkaamerad või hoopiski viimasel ajal kiire arengu läbi teinud pisikesed peeglita suuresensorilised kaamerad. Need on mehaaniliselt lihtsamad, nende abil on tööd võimalik teha piisava kvaliteediga, palju vaiksemalt (meenutagem näiteks mõne spordikuulsuse katikuplaginasse mattunud pressikonverentsi) ja mis tihtipeale saab määravaks, odavama hinnaga. Selle kaamera headus kuulutab ette ühe etapi peatset lõppemist, optilise pildinäidikuga peegelkaamerad annavad teed elektroonilistele pildinäidikutele ja see toimub ka professionaalsetel peegelkaameratel lähemas tulevikus.
Meeldis:
– terviklikkus- see on kaamera, millel ei ole ühtegi tõsist puudust, väga palju võimalusi pakkuv ja kasutaja eelistustele kohandatav;
-autofookus- kiire, konkreetne, ettearvatava käitumisega, kohandatav erinevatele pildistamisolukordadele;
-sensor- madal müra ka kõrgetel tundlikkustel, hea dünaamiline ulatus, väga vähe triibulaadseid müramustreid tumedates alades;
-elektrooniline lood- väga mugav abivahend kõigile, kes pildistavad statiivilt;
-istub hästi kätte, tagakülje nuppude asend on käepärane nii horisontaal- kui vertikaalkaadri pildistamisel.
Ei meeldinud:
-mürarikas katik. Ka vaikset režiimi ei saa nimetada eriti vaikseks;
-suurenenud mõõtmed ja kaal võrreldes eelkäijatega.
Testimiseks andis kaamera Overall.