Kell 6:35 lõõtsutades kohale jõudes juba kergelt ahetas. See tähendas, et aega sööda valmisseadmiseks ja varjesse taandumiseks oli väga vähe. Kui külmunud kalapäid täis plastikpangega söödaplatsile tormasin, kuulsin eemal männiladvas juba ronka häälitsemas. Pang kummuli tühjaks, kiire kontrollpilk varje suunas, kas laadung sai pildistamissektorisse ja kiiresti platsilt minema. Uhh, paistis, et jõudsin õigel ajal. Esimesed unised rongad, kotkaste turvamehed, maandusid peagi platsiäärsete mändide otsa, aga mina olin juba varjes ja kohmitsesin vaikselt oma kaamera kallal. Oleks rongad mind platsil märganud, oleks suurem osa päevast sama hästi kui maha kantud, sest ettevaatlike ronkade käitumise järgi seavad kotkad oma plaane. Nüüd kiiresti objektiivi tarbeks mõeldud riidest lont lahti, objektiivi imitatsiooniks olnud tühi likööripudel välja, objektiiv sisse, kaamera paika ja ootama. Olen kotkaste söödaplatsi ääres pildistamas ja järgnevate tundide jooksul üritan olla kas just nähtamatu (mis on võimatu, sest minu modellidel on kotkapilk), aga kindlasti näida osana loodusest. Minu kehastatav tegelaskuju ei sarnane kuidagi inimesele, tekitab aeg-ajalt klõpsuvaid helisid, kuid näib rahulik ja ohutu.

IMG_1456-2

Ilm on veebruari kohta pehmepoolne, mõned miinuskraadid. Sellegipoolest hakkab liikumatul varitsejal umbes kaheteistkümne eelseisva varitsemistunni jooksul kindlasti vilu või koguni päris külm. Kui kotkad on platsil, ei tule varjest varem lahkumine kõne alla, see peletaks nad mõneks ajaks söögiplatsilt sootuks eemale. Seepärast olen varustatud sooja magamiskotiga ja tegijad on tädi Ilme kootud villased sokid. Ajal, kui lasen einestajail varjest likööripudeli asemel paistva objektiiviotsaga harjuda või kui parasjagu platsil midagi pildistamisväärset ei toimu, ei taha ma liigutamisega ilmaaegu riskida ja siis ma magamiskotist välja ei tule. Loen hoopiski aknapilust paistvas valguses Ernest Hemingway “Hüvasti, relvad”, seda võimalust olen kaua oodanud. Et olla platsil toimuvaga kursis, teen distantspäästikuga aeg-ajalt mõne pildi ja kiikan kaamera ekraanile, kas paistab mõnda huvitavat külalist. Käepärast on pakk võileibadega, mustikakohuke ja termosetäis kuuma isetehtud läätse-ingverisuppi. Telefon on pandud vaikse peale ja helistajaile saadan magamiskoti varjus vabandava sõnumi, et ei saa hetkel rääkida.

Kell on 7:27. Kotka saabumist ma ei märka, sest 300 mm teleobjektiivi, telekonverteri ja poolkaaderkaamera kombinatsioon annab vaatevälja horisontaalseks laiuseks umbes kolm kraadi. Oleks võimalik piiluda ka objektiivi kõrvalt riide vahelt, aga esimestel tundidel on see liialt riskantne. Las harjuvad kõigepealt.

Range moega suleline on nüüd kohal ja kugistab isuga külmunud kala. See on selle päeva esimene tahtejõu proov, ettevaatamatu liigutus minu poolt võib esimese külalise minema hirmutada ja karta on, et ta jääks sellisel juhul ka viimaseks kotkaks sellel päeval. Teen hinge kinni hoides mõneminutiliste vahedega kolm proovipilti ja kirun ennast mõttes, sest näen, et mul on Suur Probleem. Platsilolijad on kahtlustavad ja tundub, et tõusva päikese valguses näevad nad mu teleobjektiivi esiläätse helki, kuigi see on üsna sügaval riidest londi sees. Rohkem ma pilti ei tee, tardun liikumatuks ja ootan, kuni esimene kotkas on lahkunud. Nüüd tõmban kaamera väga aeglaselt nii kaugele varje sisse kui londi pikkus lubab. Võimalik, et olen pimedas valesti paikapandud objektiivi tõttu oma võimalused selleks päevaks maha mänginud. Nagu kuulen ümberringi kostvatest häältest, on kotkad läheduses endiselt liikvel ja seega võib juhtuda, et ma ei saa pilte ja ei saa ka enne pimedat lahkuda. Olen väga vihane, poen magamiskotti ja üritan magada.

Järgnevad tunnid kinnitavad mu kahtlusi. Üritan küll end lohutada, et järsku on mõni loomakorjus kotkaste tähelepanu endale tõmmanud, aga tõsiasi on, et kotkad platsile ei lasku. Kuulen nende heledahäälseid hõikeid ja paar tükki passivad pildistamiseks liig kaugel puu otsas, aga see on ka kõik. Ronkadel seevastu on pidu, lakkamatult keksides ja teineteist nokaga togides söövad need ilusad ja intelligentsed linnud nii palju kui jaksavad. Hakkan juba muretsema, et kas õhtuks enam platsil midagi suupärast ongi. Nii möödub üheksa pikka tundi, mina lesin hiirvaikselt magamiskotis, rongad toimetavad väljas.

Kell on 16:34, kui kuulen platsilt viletaolist kõrget heli, mis minuteada ronkade sõnavarasse ei kuulu. Sirutan käe välja ja teen distantspäästiku abil kontrollklõpsu. Minu suureks rõõmuks paistab ekraanilt merikotkas, ilusad mustad ja punased rõngad ümber jala nagu mõnel rastamehel. Pilt on halvasti kadreeritud, ebaterav ja kotkal pole pead, aga rõõm on ikkagi suur. Nüüd läheb aeg kiiresti. Järgneva veidi rohkem kui tunni jooksul seisan erinevates veidrates staatilistes asendites statiivile kinnitatud kaamera taga ja keeran seda aegluubis vastavalt platsil toimuvale. Kotkad annavad hea šõu, adrenaliinitase on laes ja villastes sokkides jalad ei tunne külma (saapad ununesid magamiskotist välja ronides jalga tõmbamata).

Kui palju kotkaid platsilt läbi käis, seda ma piiratud vaatevälja tõttu päris täpselt ei teagi, olla võis neid vähemalt seitse. Mõned askeldasid platsil, vahepeal põgusalt kisklema minnes, mõned konutasid flegmaatiliselt puu otsas, mõni harjutas sealsamas puu all Põhja- Korea rahvusspordiala lumes marssimist. Minu kohalolekut ei paistnud nad märkavat. Ainuke halb asi oli kiirelt tuhmuv päevavalgus, mistõttu pildistamine muutus järjest keerulisemaks. Kell 17:45 tegin viimased pildid, söödariismed olid üle platsi laiali pillutatud ja kotkad asutasid teineteise järel minekule. Ootasin veel pool tundi, kuni olin kindel, et kotkad on lahkunud, pakkisin vaikselt asjad ja õhtuhämaruses hiilisin varjest välja. Täpselt 12 tundi oli möödunud minu hommikusest kohalejõudmisest, kui keerasin võtit süütelukus ja asusin koduteele.

Kohalviibitud poolest ööpäevast oli pildistamisaega tund ja kakskümmend minutit. See jäi suures osas hämarikuaega, aga ikkagi oli seda palju rohkem, kui julgesin oodata. Koju sõites tundsin, et päev on korda läinud. Retk läks nii ajalises kui rahalises mõttes üsna kulukaks, aga kogetu oli seda väärt. Näha oma silmaga ja reaalajas vaba röövlinnu toimetamisi ning elada üks päev tema elurütmis, see on palju enamat, kui vaadata loodusfilmi televiisorist.

Kasutatud tehnika: Canon 300mm F2.8 L IS USM II teleobjektiiv, Canon EF 1.4x III telekonverter, Canon EOS 7D, Manfrotto 055XPROB statiiv.

Leave a Reply

Your email address will not be published.

Sisesta vastus numbrina ja vajuta \"Submit\" * Time limit is exhausted. Please reload the CAPTCHA.

*