Töötades enda firmas olen oma aja peremees ja see on väga hea tunne. Ometigi on üks asi, mida ajalehetöö aegadest veidi taga igatsen, see on lugude jutustamise võimalus. Pressifotograaf (tegelikult sellist ametit enam ei ole, videograaf on vist õigem sõna) on eluga kontaktis, suhtleb inimestega kõigist ühiskonnakihtidest ja satub kohtadesse, kuhu tavasurelik ei pääse. Lugude jutustamine pildi ja teksti abil on tema töö.

Käesolev lugu on üpris vana, tehtud sügisel 2010. See on Eesti Päevalehe esimene ja viimane audiogalerii. Toimetuse käsutuses olnud profifotokaamerad tollal video tegemist ei võimaldanud (selleks otstarbeks oli eraldi videokaamera), nii et helitaustaga slaidšõu ehk audiogalerii oli paslik vahend teha liikuvat pilti kaasasolevate vahenditega. Kolleeg Teele Tammeorg intervjueeris, salvestas ja monteeris heli, mina pildistasin ja panin üheks tervikuks kokku. Praegusel ajal teeks mõned asjad pisut teisiti, aga see oli esimene kord ja entusiasm kompenseeris tehnilist kohmakust.

Meie särasilmil (lõpus ka unega võideldes, sest seda sai tehtud muude töökohustuste kõrvalt) valminud moodsas vormis teos kahjuks muutuste keerises vaevlevas Eesti Päevalehes erilist vastukaja ei tekitanud. Praeguseks hetkeks pole seda ka EPL-i veebist enam võimalik vaadata, kadunud on ka teised fotoreportaažid sellest ajast. Pressitöö on kahjuks selline sõrmega õhku joonistamine.
Aga lugu ja saadud kogemus oli ja on nähtud vaeva väärt, see on lugu Eesti uhkuse, Estonia klaveri valmimisest. Puitu ja metalli ühendades luuakse keeruline ja tundlik muusikainstrument, millel on iseloomulik, äratuntav Estonia klaveri kõla. Selleks on vaja kõvasti pühendumist, aastatepikkust kogemust ja armastust oma töö vastu.
Aitäh Estonia klaverivabriku inimestele!

One Comment

Leave a Reply

Your email address will not be published.

Sisesta vastus numbrina ja vajuta \"Submit\" * Time limit is exhausted. Please reload the CAPTCHA.

*