Aasta 2014 oli kirju ja tegemisi täis aasta. Kuna mu tegevus on jagunenud firmatööde (erinevad reklaampildid, ürituste pildistamine, töötajate pildistamine jne) ja pulmapildistamiste vahel (sellega tegelen ma peamiselt suvel, kui on hooaeg), siis aasta kokkuvõtte tegemine on üpris keeruline. Kirjutan hoopis ühest pildistamistööst, mis jäi mulle möödunud aastast meelde kui kõige südamelähedasem.
Väikese poisina sattus minu kätte Margus-Hans Kuuse “100 autot” (pildid joonistas Väino Tõnisson) ja sellest sai ka kohe ka minu lemmikraamat. Selle pealiskaaned muutusid peagi suurest lugemisest ja uurimisest räbalaks, raamat ise andis ainest unistamiseks, automängudeks ja -joonistusteks. Möödunud aasta juunikuus sain telefonikõne toimetaja ja autoajakirjanik Raivo Murdelt, kes nagu muuseas mainis, et tegeleb klassiku uustrükiga ja küsis, ega mul pole huvi sinna ühte Eestis toodetud vormelautot pildistada. Ma ei uskunud oma kõrvu, aga vastasin rahulikult, et loomulikult. Läks mööda peaaegu kolm kuud ja ühtäkki oligi käes päev, kui ma oma varustust täistuubitud autoga Keila lähedal asuva garaaži ees peatusin.
Oma Facebooki kontol panin 28. augustil värsked muljed kirja nii: “Tänane tööpäev kulges autopildistamise tähe all salajases pop-up fotostuudios Harjumaal. Autoks legendaarne Estonia 21, mida kokku toodeti 295 tükki (jah, olid ajad, kui Eestil oli oma võidusõituautotööstus), pildilolev eksemplar on valminud 1989 ja praegugi täies võistlusvormis. Kulus hea suur rull tapeeti ja mõned meetrit paberist fototausta, pildil on auto lükkamisest (ei olnud mõtet käivitada) ja tõstmisest, paberi klammerdamisest, tapeedilõikamisest ja muust sahmerdamisest veidi väsinud, aga endiselt entusiastlik võttegrupp. Sellised pildistamised ongi meeskonnatöö.”
Pildistamine ise oli nii keeruline või lihtne nagu iga teinegi valge-valgel pildistamine, kui pildistatav objekt on suurte läikivate pindadega, aga suurem osa ajast kulus hoopiski kaadri paikasättimisele, pildistamine ise võttis suhteliselt vähe aega.
Jõuluajal leidsin lõpuks aja raamatusse süveneda ja see on tõesti hea ja inforikas, ühe õhtuga seda läbi ei võta. See raamat on samasugune kauamängiv klassik nagu esmaversioongi, soovitan soojalt kõigile suurtele ja väikestele tehnikahuvilistele.
Tänud Taavi Kroonile ja tema meeskonnale abivalmiduse ja Raivo Murdele (temalt ka mõned kaadritagused fotod järgnevas pildireas) selle projekti ette võtmise eest!
Siin ta on. Ümbrus ei ole küll eriti fotogeeniline, aga sügisepoolne vahelduv ilm ei jätnud muud võimalust, kui pildistadagi siinsamas garaažis. Kui auto ei tule stuudiosse, tuleb stuudio auto juurde, mis alustuseks tähendas väikest planeerimist ja visualiseerimist (pilt tuli teha kindla nurga all eest- ja tagantvaates, et sobiks kokku juba Inglismaal pildistatud fotomaterjaliga), sest pildistamise käigus enam auto liigutamine selle ümber ehitatud fooni ja samuti ajapiirangu tõttu kõne alla ei tulnud.
Paika on klammerdatud ja stuudiostatiividele toetatud valge paberist stuudiofoon ja põrandale laiali rullitud tapeet (ülejäägid remondist, kunagi ei tasu midagi kergekäeliselt ära visata!). Sokkis mehed tõstavad auto õigesse kohta.
Valgus paika ja läheb lahti mahukam osa tööst, testpiltide tegemine ja arvutis kõrvutamine õige võttenurga leidmiseks.
Pool tööd on valmis, vormel korraks õue…
… ja peale otsa ringikeeramist jälle tagasi.
Ja jälle paikasättimine, seekord tungrauaga.
Töövõtted on juba käpas ja nüüd läheb kiiremini.
Lõpetuseks üks mälestuspilt higistest meestest.
Veidi nikerdamist arvutis, selline on valmis pilt.
Pole paha.
Väga huvitav, edu teile :)