Fujifilm X-T2- kaamera neile, kes ei taha tavalist. Testing Fujifilm X-T2

/Märkus: muutsin selle artikli teksti, esialgne hinnang kaamerale oli kriitilisem. See ütleb nii mõndagi selle kaamera kohta, tema tugevused ei pruugi põgusal proovimisel esile tulla ja üks-ühele võrdlus peegelkaameratega pole päris õige. Vahepeal olen töödelnud hulga XT-2ga pildistatud pilte, neid Canoni failidega võrrelnud  ja selle kaamera tugevusi ja nõrkusi paremini mõistma hakanud. Täiendan seda teksti aeg-ajalt./

Fujifilm XT-2 on kaamera, mille kohta netiavarustes leiab loendamatul hulgal ülevaateid, teste ja emotsionaalseid blogipostitusi teemal miks ma vahetasin/ ei vahetanud oma peegelkaamerat Fuji vastu ja kui õnnelik/ õnnetu ma nüüd olen. Nii nagu Canonil ja Nikonilgi, on Fujifilmile kogunenud arvestatav radikaalsete fännide armee, kes võtavad ka põhjendatud kriitikat isikliku solvanguna, brändivaidlused ei ole enam mõnda aega vaid Nikoni ja Canoni teema. Minu arvates on parim meetod maailma asjades selgusele jõuda kasutada kainet talupojamõistust ja seepärast üritan fänlusega mitte kaasa minna. Fotograafina hindan ma kaameraid pigem praktilistest kaalutlustest lähtuvalt, ehk kas see või teine kaamera aitab mul teha oma tööd kiiremini ja paremini. Olen veendunud, et tuleb tunda kasutatava tehnika nii tugevaid kui nõrku külgi ja ideaalset kaamerat kõige pildistamiseks ei ole olemas. Seega nõrgad küljed on niisama tähtsad kui tugevused ja nii ühest kui teisest teen ka järgnevalt juttu.

Järgnevas on kohati kasutatud näidetena XT-2ga identse sensori ja pildikvaliteediga sõsarmudeli X-Pro2-ga tehtud fotosid, põhjus selles, et kuigi kolmepäevase testperioodi jooksul sain kaameraga piisavalt pildistada tema iseloomu ja võimete väljaselgitamiseks, olid modellideks peamiselt mu enda pereliikmed, kes ei soovi enda fotokujutiste avalikustamist laiemale avalikkusele. Kõik selles artiklis kasutatud fotod (välja arvatud fotod kaamerast endast) on pildistatud toorfailina (RAF) ja konverditud Lightroom 6.7 abil.

Alustades algusest- karp on stiilne must ja X-logo väljalõikega. Karpi avades on kohe selge, et see kaamera on midagi hoopis erinevat harjumuspärasest. Peegli ja prisma puudumise tõttu on XT-2 sama klassi peegelkaameraist veidi madalam ja õhema kerega ja kuigi kõrvutipanduna see vahe nii suur ei paistagi, on see kätte võttes kohe tunda.

 

Kasutamisloogika on erinev Canonist ja Nikonist  ja oluliste parameetrite (säriaeg, ava,  tundlikkus,  särimõõtmisreziim) muutmine käib nupu või lüliti keeramise teel, Canoni ja Nikoni keskmise ja kallima otsa kaamerail on sama asi lahendatud nupuvajutuse ja juhtketta keeramisega. XT-2 on üpris suures osas kasutaja eelistustele kohandatav kaamera, palju funktsioone on võimalik tuua vajutatavate nuppude alla. See on kaamera, mille kasutamine vajab kasutusjuhendisse süvenemist. Fujifilm väidab, et nende kaamerail on kõik olulised pildistamisparameetrid ühe pilguga haaratavad, ei vaidle vastu, kuigi sama saab väita ka paljude Nikoni ja Canoni kaamerate kohta, mida olen kasutanud.

Kes veel ei tea, siis see kaamera ei ole täiskaader, vaid kasutab väiksemat, APS-C formaadis sensorit. Erinevalt kõigist teistest poolkaaderkaameraist, on Fujifilmi sensoreil teistsuguse värvifiltriga sensor (kaamera sensor on teatavasti värvipime, värvid tuletatakse sensoril paiknevatest roheliste, punaste ja siniste värvifiltrite mosaiigi abil). See tehniline nüanss avaldub lähemal uurimisel ka pildikvaliteedis, pikemalt allpool. Lisaks täiskaadrist väiksemale sensorile tuleneb kompaktsuska peegli ja prisma puudumisest, see ei ole peegelkaamera.  Pildikvaliteet on hea ja kui ma võrdlen oma truu kaaslase Canon 5D Mark 3-ga, siis mõnes osas isegi parem, näiteks mis puudutab müra varjualades. Uuemate täiskaaderkaameratega polnud võimalust võrrelda, aga eeldatavasti jääb XT-2 neile mõnevõrra alla, füüsikaseadused ju ikkagi kehtivad ja suuremal sensoril on pildikvaliteedi osas eeliseid. Huvitaval kombel tundlikkused ei vasta täpselt Canoni omadele, Fujifilm tundub sama ISO juures olevat vähem tundlik kui näiteks 5D mark 3. Rohkem saab sellest fenomenist lugeda siit: https://photographylife.com/does-fuji-cheat-with-its-sensors.  Sellegipoolest hea tulemus!

Teravustamispunkte on palju ja kaamera teravustab täiesti aktsepteeritavalt kiirelt, teravusega eksimist kaamera süül ei kogenud. Paljukiidetud uuendus Fujifilm XT-1ga võrreldes,  joystick ehk kangike teravustamispunkti valikuks ja menüüdes liikumiseks, on abiks uuendus. Nii suure teravustamispunktide arvu puhul oleks tore, kui teravustamispunkti saaks valida ka ekraanilt, see aga pole kahjuks puutetundlik. Valgusjõulise objektiiviga suudab kaamera teravustada ka sellises hämaruses, kus klassikaline peegelkaamera jääb hätta, nii on vähemalt staatiliste objektidega. Autofookussüsteem on seadistatav ja vajab põhjapanevamate järelduste tegemiseks veidi rohkem süvenemisaega, kui mul oli. Pildistamisel on kaamera särtsakas, kohati tundus aeglane piltide vaatamisel.

Lihtne Fujifilmi 24 Mpx sensori müra ja dünaamilise ulatuse test. Pildistatud X-Pro2 ja XF35mm f2 kombinatsiooniga, taotluslikult alasäritatud. All fragment ülemisest pildist, Lightroomis säri muudetud +3 astet. Nagu näha, on lisandunud müra, aga mitte traagiliselt palju ja sellisel viisil alasäritatud foto päästmine on täiesti võimalik.

Suur osa ebamugavustest selle kaamera kasutamisel tulenevad tema väiksusest, näiteks vasakusilmsetel nagu mina, on üpris ebamugav küünitada pöidlaga AE-L nupuni ja ka joystick on üpriski vastu põske. Kuigi paljud kasutajad üle maailma kiidavad XT-2 kasutajasõbralikkust, ei saa ometigi mööda vaadata faktist, et see kaamerasüsteem on alles väga noor ja olnud kättesaadav ainult mõned aastad, erinevalt kaameramaailma suurtest nimedest Canonist ja Nikonist. Nemad on oma kaamerate kasutajaliidest lihvinud oluliselt kauem ja jõudnud tasemele, milleni jõudmiseks tuleb Fujifilmil veel tööd teha.

Üks kahest tellitud pildistamisest, mis jõudsin XT-2-ga teha. Ülemisel pildil on näha XT-2 koos XF 18-55mm F2.8-4.0 R LM OIS kitikaga, peal Phottix Strato raadiopäästik (udune asjandus esiplaanil on raadiopäästiku vastuvõtja stuudiovälgu küljes). Nagu näha, toimus pildistamine kodustes tingimustes. All tulemus, ISO200, f8 ja 1/250sek, fookuskaugus 55mm (82,5 mm täiskaadrimaailmas), teravus stäkitud kolmest fotost. Teravustatud käsitsi, teravustamisabina kasutasin focus peakingut, mis on elektroonilise pildinäidiku korral asendamatu abimees. Pildikvaliteet on madalatel tundlikkustel eristamatu täiskaaderkaamera omast.

Hääletu elektrooniline katik  on huvitav võimalus, mida peegelkaamerail ei ole. Hääletu elektrooniline katik annab vabaduse pildistada filmivõtetel ka neil hetkedel, kus peegelkaamera katikuklõps ei ole lubatud. Niisamuti on see tervitatav võimalus pulmafotograafile tseremoonia ajal pildistamiseks. Muide, maailma mastaabis üks tuntuimatest pulmafotograafidest-X-süsteemi kasutajaist on näiteks Jonas Peterson. Elektrooniline katik võimaldab pildistamiskiirust 14 kaadrit sekundis, mis on hea uudis reportaažitööd tegevaile fotograafidele.

 

Pöördelised sündmused poliitmaastikul viisid mind Kadrioru lossi jäädvustama Riigikogus esindatud erakondade esindajate kohtumisi presidendiga. Suurem osa sellest õhtust kasutasin Canonit, aga oli ka paar rahulikumat hetke, kui julgesin veel üpris võõrana tunduva XT-2 välja võtta. ISO 12800, f4,5 1/320sek, XF 18-55mm F2.8-4.0. Lightroomis varjualadesse detaili lisamiseks Shadows +32, Blacks +72. All fragment ülemisest pildist. Valgusolud olid kohutavad (erineva värvustemperatuuriga valgusallikad) ja seepärast pole värvid teab mis ilusad, aga kõrge tundlikkuse kohta täiesti hea tulemus. NB! Oluline on silmas pidada, et ISO 12800 vastab sellel kaameral Canon 5D umbes ISO8000-le.

Järgnevalt veel üks ISO12800 ja elektroonilise katiku näide, huvitava defektina on tunnimehest vasakul näha tume horisontaaltriip. Canoni maailmas sellist asja pole kohanud, kes oskab öelda, mis see on? Sama defekti kogesin ka kodus tavalise hõõglambi valguses pildistades, seega asi on sensoris, mitte valgusallikas. 

All ISO 8000 ja elektrooniline katik, mis võimaldab pildistada üpriski märkamatult. 

 

Aku peab peegelkaameraga võrreldes harjumatult vähe aega vastu. Õigupoolest võibki seda lugeda selle kaamera suurimaks miinuseks ja varuakudeta võttele minek pole hea mõte. Lahenduseks on kaameratald, mis lisab kaamerasisesele veel kaks akut, kuid sellisel juhul me ei saa rääkida XT-2st kui pisikesest kaamerast. Lisaks saab aku sisse panna ka valepidi, veider, et sellise tüütu pisiasjaga pole insenerid tegelenud.

Olles kasutanud Canon 70D ja 80D suurepärast kõigis suundades pööratavat ekraani, siis XT-2 tundub metallhingedel ekraan üpris tavaline. Samas puusalt tänavafotograafina puusalt pildistades on hingega lahendus mugavam. Huvitav võimalusena käändub see hingedel kahes suunas, võimaldades ka vertikaalkaadrit madalamalt pildistades  keerata ekraani mugavasse asendisse. Nagu eelpool mainitud, ei ole ekraan puutetundlik, mis piirab tema praktilisust ja pettumuseks edevatele pildistajaile ei ole seda võimalik pöörata selfiasendisse.

Esimese tarkvaraversiooniga polnud see võimalik, aga tarkvarauuendusega muutus võimalikuks ka juhtme kaudu otse arvutisse pildistamine. See on teretulnud funktsioon stuudios toimetajaile või olukordades, kus on oluline anda reaalajas kliendile tagasisidet, näiteks ametiportreede või rõivaste lookbooki pildistamine. Positiivne on, et selleks on kaameral USB3 liides. Stuudiovälkude kasutajaile teadmiseks, et kaamera töötab oodatult ka Phottix Strato Canonile mõeldud mitte-TTL raadiopäästikutega (mida eelpoololev tootefoto ka tõestas).

Välklampide valik Fujile on selle artikli kirjutamise ajal veel piiratud. (Märkus- praegu, detsembris 2017, on see olukord tänu Hiina tootjatele tunduvalt muutunud). Fujifilmi välklampide lipulaevaks on pikalt olnud EF-42, mis konkurentidega võrreldes on üpris tagasihoidlik. Nii näiteks puudub sellel toimiv punane teravustamise abituli ja sünkroniseerimine lühikeste säriaegadega, funktsioonid, mis Canoni ja Nikoni maailmas on olnud enamikel välklampidel juba pikki aastaid. Mis puudutab punast teravustamise abituld, siis selle kohta olen kohanud arvamusi, et seda ei saagi tehnilistel põhjustel peeglita kaamerate puhul rakendada, milline väide veel vajab vähemalt minu jaoks selgitamist.  Fujifilmi esimene (loodetavasti) ka tõsisema reportaažitöö tegemiseks sobiv välklamp EF-X500 on praeguseks hetkeks Fotoluksi hinnakirja jõudnud, aga see välk on veel nii uus asi, et ka internetis on selle kohta üpris vähe teste ja ülevaateid.  Võrreldes Canoni suurepärase  EX600RT-ga on ta odavam, aga ka väiksema võimsusega ja puudub raadiopäästiku/vastuvõtja funktsionaalsus. Võimalik on kasutada välgukingaga sobivaid teiste tootjate välklampe, proovisin Canon EX600RT nii M kui ka Ext.A ja Ext.M automaatreziimides, kus välgu säri määrab välklambi mõõtmissensor ja see kombinatsioon töötab  ilusti kuni säriajani 1/250.

Fujifilmi senikasutatud 16 MPx sensori iseärasuseks oli, et Lightroom ei suutnud toorfailide peent detaili (näiteks roheline lehestik) korralikult renderdada ja tulemuseks oli otsekui vesivärvidega maalitud veider mudru ja ussikeselaadne müramuster. Lightroomi praeguses versioonis 6 on lubatud selles osas edasiminekut paremuse poole ja seda on ka fotodelt näha. Sellegipoolest, sinakaslillad õied ja neist vasakul oleva heledate lehtedega põõsas näevad välja ebaloomulikud (vt allpool suurendust eelmisest pildist). Fujifilmi foorumites soovitatakse toorfailide konvertimiseks kasutada Lightroomi asemel Iridienti, sellega on mul katsetused veel algusjärgus. Oluline on mainida, et taoline renderdamise probleem on omane ainult Fujifilmi x-trans sensoriga kaameratele. Ussikeselaadne müramuster tundub olevat selle sensori iseärasus, teravustamisega liialdades tuleb see kergesti esile.

Kui otsida funktsiooni või võimalust, mille poolest on XT-2 minu peegelkaameratest parem, siis selleks on võimalus kuvada fotosid pildinäidikusse, nii näeb tulemust kohe ja kaamerat näo eest ära võtmata. Pidev ekraanivahtimise komme on tobe ja ei jäta pildistajast enesekindlat muljet. Päris ilma vaatamata ka ei saa ja mõnikord on kliendile pildistades parem esimesi mustandeid mitte näidata, siinkohal ongi pildinäidik abiks.

Video kvaliteet on hea, kahjuks jäi aega väheseks selle põhjalikumalt proovile panekuks. Autofookus toimib videot tehes ilusti, aga valida ei saa teravustamispunkti.

Kokkuvõtteks

See on tore kaamera vabal ajal pildistamiseks või reisile kaasa võtmiseks, kui kaalusääst ja kompaktsus on oluline. Niisamuti on selle kaameraga pildistamine värskendav võimalus igat fotograafi varem või hiljem külastava loomingulise kriisi ületamiseks, sest kasutamiskogemus on niivõrd erinev. Igapäevasel kaasaskandmisel on ta võrreldav peegelkaameraga, taskusse ei mahu.

Pildikvaliteet on üldiselt hea ühe olulise agaga, see on Fujifilmi toorfailide läbisaamine Adobe Lightroomiga. Probleem avaldub peent detaili sisalduvatel aladel, näiteks lehed ja kõrred, kus Lightroom mõnikord suudab, aga mõnikord ei suuda seda detaili kuigi hästi välja renderdada. Lahenduseks soovitatakse programmi nimega Iridient X Transformer, mis konverdib Fuji RAF-failid Lightroomi tarbeks DNG-failideks. Sellega praegu katsetan ja tulemused on paremad, puuduseks, et niimoodi saadud DNG-d on algsetest Fujifilmi toorfailidest suuremad. (Märkus detsembrist 2017- Iridient X-Transformer tõesti toimib, tulemus ei ole siiski sama, mis Nikoni või Canoni kaamerate toorfailidel, aga maitse asi). 

Fujifilmi failid on hea dünaamilise ulatusega ja failid on Lightroomis  üpris plastilised (st ei tule müra sisse ka üpris karmi töötluse korral), mis on Lightroomi presettide sõpradele hea uudis.

Õhtu bensiinijaamas ja Fujifilmi värvid. Väike kaamera on kohe käeulatuses, kui ette satub midagi pildistamisväärset. Tankisin ühel õhtupoolikul autot, kui pilk jäi pidama sellel vaatepildil auto taga. X-Pro2 ja 35mmf2, 1/50 f6,4 ISO320. 

Kellele meeldib teiste fotohuviliste tähelepanu, siis Fujifilmiga pildistades te seda üpris kindlasti saate. Samas asjassepühendamatud ei võta teid väikese kaameraga tõsiselt, mis on mõnes olukorras, näiteks avalikus ruumis pildistades, kasuks ja väldite halbade kavatsustega kodanike tähelepanu.

Kas tasub selline kaamera osta, on keeruline küsimus, arvestades, kui head on moodsad peegelkaamerad üleüldiselt ja kuivõrd kulukas on ühelt kaamerasüsteemilt teisele üleminek. XT-2, hääletu katik välja arvatud,  ei tee midagi sellist, mida peegelkaameraga poleks võimalik teha. Kompaktsus on saavutatud tänu elektroonilisele pildinäidikule, ohverdades ühtlasi tublisti aku vastupidavust. Professionaalsele pildistajale on oluline tõsiasi, et see kaamera on omas elemendis eelkõige kvaliteetsete fiksobjektiividega pildistamisel (ja neid on Fujifilmi valikus palju), samas valgusjõuliste täiskaaderzoomide analoogid on kallid ja pole kompaktsed või puuduvad üldse. Kindlasti pole see kaamera neile, kellele on oluline võimalikult väike teravussügavus, täiskaaderkaamera teravussügavus sama ava juures on alati väiksem. Kuna süsteem on uus ja paljudele tundmatu, siis on järelturg väike ja järelturu hinnad on müüjale ebasoodsad. Seega pildistajal, kel on juba praegu korralik tehnika olemas, pole majanduslikku põhjendust, miks peaks oma praeguse kaamerasüsteemi Fujifilmi vastu vahetama. Samas emotsionaalse põhjusena pädeb täiesti soov osta endale see ägeda väljanägemisega ja värskelt mõjuv kaamera endale teiseks kaameraks.

Mulle tundub veidi ebaõiglane XT-2 võrrelda peegelkaameratega, sest tegemist on hoopis teise masinaklassiga, kaameratüübiga, mis ilmselt juba lähemas tulevikus on enam levinud kui peegelkaamera. Neile, kellele meeldivad fiksobjektiivid ja loomulikus valguses pildistamine, on XT-2 tõsine tegija, minu unistuste kombinatsioon oleks XF 23/1,4 ja XF56/1,2, jõuluvana, vihje sulle! Fujifilm XT-2, nagu selle sõsarmudel X-Pro2, on mõlemad kaamerad edasijõudnuile, kes oskavad hinnata teistsugust pildistamiskogemust ja viitsivad tundma õppida kaamera pakutavaid võimalusi. Neid võimalusi on palju ja kuna Fujifilmil on komme pakkuda teinekord üpris põhjalikke tarkvarauuendusi, võib oodata üllatusi. Tähendusrikas on ka kaamera väljatulekul Fujifilmi esindaja poolt pillatud vihje selle kaamera varjatud võimaluste kohta. Elame-näeme.

Kaamera andis testida Fotoluks, tänud Assarile selle eest! Artikkel kajastab minu enda arvamusi ja seisukohti. Mulle ei ole selle kirjutamisel seatud mingeid tingimusi või tehtud rahalisi vms soodustusi.

Lisalugemist

Materjale Fujifilm XT-2 kohta on väga palju ja väga erineva tõsiseltvõetavusega. Nii olen ka ise eelpoolmainitud rohelise müramudru teemasse süvenedes sattunud veebilehtedele, kus üritatakse tõestada, et seda probleemi enam ei eksisteeri, tehes seda piltidega, kus probleem on selgelt näha. Kes soovib teemasse süveneda ja tühipaljast reklaamimürast hoiduda, neil soovitan alustuseks tutvuda alljärgnevate linkidega:

Üks põhjalikumaid ja asjalikumaid XT-2 videoülevaateid Tony Northrupilt:

https://www.youtube.com/watch?v=T9AS__60t2I

Fujifilm XT-2 esmamulje Rico Pfirstingerilt, temale tavapäraselt positiivses toonis:

http://www.fujirumors.com/first-look-review-fujifilm-x-t2/

Fujifilmi kaamerad ja nende ülevaated Dpreview’s:

https://www.dpreview.com/products/fujifilm/cameras?subcategoryId=cameras

Ülevaade Fujifilmi süsteemi kõigist objektiividest:

http://www.fuji-x-forum.com/topic/998-complete-overview-over-the-available-and-upcoming-fuji-x-mount-lenses/

Fujifilmi kaamerate ostujuhis Fujifilmi fännilt ja tunnustatud fotograafilt ja fotokoolitajalt Zack Ariaselt, avaldatud detsembris 2014, kahjuks uuendamata:

http://dedpxl.com/fuji-x-buyers-guide-part-1-cameras/

Fuji objektiivide ja kerede testid ja võrdlused, abiks X-süsteemis orienteerumisel:

http://www.fujivsfuji.com/