/Short explanation for those of you, dear readers, who are not fluent in Estonian:
this is how one day of my life as press photographer looked like. Jackal is the animal press photographers are often compared to:). /
Pressifotograafe peetakse parajateks šaakaliteks, järgnevalt annan teile võimaluse ise otsustada, kuivõrd see paralleel paika peab. Siin on üks tavaline tööpäev üleriigilise päevalehe fotograafi elust, reede, 10. september 2010.
Et ruumi kokku hoida, ei peatu ma pikemalt hommikustel toimingutel ja sagimistel, vaid alustan hommikul kella 9:32st, kui kui ma vaiksest sügishommikust toimetusse astun. Uudistetoimetuse hommikune koosolek juba käib, siirdun ükskõiksel ilmel taharitta. Õhus säriseb ideid, aga suur osa neist jääb kuulmata, sest juba kell 10 on esimene pildistamine. 9:45 asutame reporter H-ga end minekule.
Esimene töö on vabadust hindava natuuriga inimesele lausa loodud- mõni minut enne kell 10 annan meie ekipaaži autojuhina signaali Noblessneri sadama tõkkepuu taga. Sügavas unes karvane koer ei reageeri, küll aga teeb seda lõpuks väljailmunud valvur ja tõstab tõkkepuu üles. Idüll jätkub sadamas- valged jahid punaste poidega ujuvkai ääres, kraana tõstab midagi ja nähtamatu megafon edastab kummalist sahinat kahasse venekeelse tekstiga. 
Säritan mõned kaadrid sellest ilust ja avastan ehmatusega, et kaamera sensorile on sattunud ei tea kust Absoluutselt Mitte-eemalduv Juuksekarv, mis hoogsa tumeda joonena kulgeb üle kaadri vasaku kolmandiku. Mis siis ikka, ava suuremaks, fookuskaugus pikemaks ja pärast mõned Photoshopiminutid toimetuses. Ettevõtja ja sadama arendaja Jaanus Tamme, kelle pärast siia tulime, on konkreetse jutu ja suurte plaanidega mees, pildile jääb ta küll pisut pahurana, aga see võib tulla varasest hommikutunnist.
Kell on kümmekond minutit 11 läbi, kui jätan ajakirjaniku juttu puhuma ja tõttan edasi.
Järgmine siht on Balti jaam, ainuke info toimuva kohta on, et mingi auruvedur hakkab kusagilt sõitma. Valitsevas teadmatuses ei saa süüdistada kedagi muud, kui endanimelist pressifotograafi, kes jättis eelmisel õhtul tänaste sündmuste infomailid läbi lugemata. Kohapeal selgub, et auruveduri nimeks on Kaspar, ehitatud 1953, Edelaraudtee on selle taastanud ja kell 11:29 läheb lahti esimene sõit Türi poole. Teen tiiru ümber rongi ja pildistan. Rong on süsimust ja valgus kontrastne, mis on halb. Hea on see, et tähtsa päeva puhul lubatakse ka vedurisse. Vedurijuhi abi tutvustab katelt ja tõmbab selle ukse lahti- sooja õhkavast rohelisest metallkolossist paiskub välja juga leilikuuma õhku. Peale mõningast sagimist perroonil annab vedurijuht vilet ja vedur koos kahe vaguniga asub läbi auru- ja suitsupilve teele. Enesekriitiline alter ego sosistab kõrva, et parema pildi oleks saanud mitte perroonil, vaid raudteel seistes, kuhu vedur puhus vägeva aurupilve. Jätan selle tarkuse meelde ja võtan suuna toimetusele, kell on 11:35.
Samal ajal, kui Balti jaamas vedurit säritasin, oleksin pidanud olema ka Raekoja platsi ääres restoranis Karl Friedrich toidupilte tegemas. Kuna inimene ei saa niisama heast peast poolduda ja pealegi ei tahaks ükski meediaettevõte raskel masuajal mõlemale poolele kallist profitehnikat soetada, olin vahepeal teinud mõned telefonikõned ja end raskest olukorrast päästnud sellega, et leppisin uue aja 12ks. Nüüd auto ära parklasse, kaasa statiiv ja lisavälk ja kell 11:57 astun restorani trepist üles, täiesti ebapidulikult välisuksel statiiviga ukse külge takerdudes.
Vaatan klientidest tühja restorani ruumides ringi ja valin võttekoha. Nüüd pole muud kui kiirelt välgustatiive üles seadma, sest toidu pildistamine on võidujooks ajaga, kus uimane fotograaf jääb kaotajaks ja abi ei ole siis enam Photoshopistki mitte. Tõstan ümber mõned toolid ja lauanõud, vaatan läbi kaamera võimalikke rakursse. Ja lähebki lahti, peakokk Veiko toob lauale aurava supikausi. Järgnevalt on mul aega pildistamiseks maksimaalselt viis minutit, mille jooksul supp oma hiilgevormi kaotab. Peakokk kehastub ümber VAL-iks ehk Voice Activated Lightstand’iks ja suunab välku peeglisse, mina vaheldumisi pildistan, kirun ja vahetan välja tühjaksosutunud akusid. Nii, tehtud ka see, supp hakkab juba roheliseks kiskuma, nagu peakokk ütleb, aga pildid on olemas.
Kell on 12:26, kui olen oma välgud, raadiopäästikud, akud, statiivid, objektiivid ja muu kola kokku pakkinud ja astun üle Raekoja platsi restorani Baltazar suunas. Minut hiljem leian end keskaegse maja teiselt korruselt vaatega Raekoja platsile, kõrvalruumis istub seltskond prantlasi elavalt vesteldes. Sommeljee toob veinipudeli ja ootab juhtnööre, kuhu selle panema peab. 
Kahtlustan, et ei jäta endast eriti professionaalset muljet, aga ütlen lihtsalt, et pangu siiasamasse lauale, siin pildistangi. Välgud jälle üles, üks tausta, teine pudeli jaoks, mõõdan olemasolevat valgust, kaamera manuaalrežiimile ja tuld. Läikiva pinnaga ümar ese on üks raskemaid asju üles võtta, eriti kontrollimatus mittestuudiokeskkonnas, aga seekord on aknast langev päikesevalgus tublisti abiks, samuti olen taibanud selga panna suht tumedad riided, nii et peegeldused on enam-vähem kontrolli all. Kell 12:50 nendin, et Kõrgema Kunstikooli tootefoto kursusel selle pildiga maksimumhindeid ei korjaks, aga ometi on ta olemas ja arvestades tingimusi on see hetkel ka piisav.
Nüüd on aeg siirduda toimetusse ja pildistatud materjal läbi vaadata, teha valik, töödelda ja üles laadida. Nädalavahetus juba terendab ja vaikselt loodan, et pärastlõuna tuleb rahulik. Imede ime, jõuan isegi söömas ära käia. Rahuliku oleskelu värskete fotode keskel katkestab reporter D., kes ilmub eikusagilt ja teatab, et on vaja pilti teha. Teema: Ida-Virumaal töötavaile riigiametnikele hakatakse maksma tavalisest kõrgemat palka. Njaa, väga visuaalne. Õnneks on D. teinud pool tööd juba ära ja loonud kontakti Tallinna Ülikooli tudengi Nastjaga, kellel olevat plaan peale kooli lõpetamist oma kodukanti tagasi pöörduda. Pilti tulekski temast teha, pildistatav pidavat eelistama suhtlemist vene keeles, aga minu võimete juures ei pidavat see midagi keerulist olema. See kõik peab paika, ometigi võtan tükk aega hoogu, enne kui telefoni haaran. Vene keele õpetaja kiituseks on väljendid mäluriiulil täiesti olemas ja kõne saab tehtud, pildistamine saaks toimuma kell 5 TÜ peahoone kandis.
Poole 5 paiku uitan murelikult Narva maanteel TÜ maja juures lootuses leida mõni äge ja seni avastamata pildistamiskoht. Põikan sisse keeltemajja ja uude Mare-nimelisse õppehoonesse, aga ei sähvata. Tuleb lootused panna Nastja fotogeenilisusele ja nagu varsti selgub, ei vea pildistatav selles osas alt. Teeme mõned pildid TÜ peaukse ees (millest üks kaader läks ka lehte), millega ma päris rahule ei jää ja siis veel mõned Mare aatriumis, mis tulevad veidi paremad.
Ilmselt on põhjuseks, miks modelli fotogeenilisust sajaprotsendiliselt fotosse valada ei suutnud, siiski minu konarlik keeleoskus, ütleb kriitiline alter ego seekord. Nüüd kähku toimetusse tagasi, valin, töötlen ja panen pildid üles, avastan tobeda kirjavea pildi allkirjas ja kulutan veidi aega seda parandades. Kõik, valmis. Kell on 17:40, tööpäev ja töönädal selleks korraks ühel pool.