Loodetavasti on see märgilise tähendusega, et uue aasta esimesed avaldatud pildid ilmusid ajakirjas Forbes. Lugu räägib Forbesile mõnevõrra ebatüüpiliselt mahepõllumajandusest (teema, mis on ärasolgitud toidu ajastul järjest olulisem) ja tegemist on portreelooga Saidafarmi juhist Juhan Särgavast. Juttu on palju ja piltidele ruumi suhteliselt vähe, aga sellest mul kahju ei ole, sest Juhan Särgava on mees, kellel on, mida öelda. Pildistamine ise oli (nagu tavaliselt) paras seiklus, kujutage ise ette põllumajandusettevõtte territooriumi vihmasel lumeta detsembripäeval ja mida kõike lehmade ümbruses leida võib, hoolimata sellest, et allapanu on piisavalt:). Esteetilistel põhjustel ma sellest pilti ei teinud, nagu ka oma kummikutest, mille puhastamine (olin ettevaatamatu ja astusin kohta, kuhu poleks pidanud) võttis päris tükk aega, enne kui autosse sain istuda. Aga selline ongi maaelu. Austust väärivad inimesed, kes ei pelga keerulist ja vastutusrikast maatööd ja laudalõhna ja on pikkadele tööpäevadele vaatamata rõõmsas tujus.
Muide, peremehel on autoriteeti nii inimeste kui neljajalgsete hulgas. Kui olime laudas pildistamist juba lõpetamas, sekkus meie juttu karjatalitaja, kes arvas, et oleme pildistamiseks valinud liiga kurja lehma. Kõnealune vaatas meid häirimatu leebe lehmapilguga ja ei öelnud selle peale isegi mitte ammuu.
Tere, hr. Arno Mikkor
Tänan kaunite ja elulähedste jäädvustuste eest.