Suur kaamera on laialt levinud arusaama kohaselt professionaalsuse märk ja ühtlasi annab selge vihje omaniku fotohuvi sügavusele ja rahakoti paksusele. Seepärast tunneb alustaja fotohuviline pärast asjaolu tunnistamist, et tippmudelile rahakott peale ei hakka, vastupandamatut tungi oma esimesele peegelkaamerale patareitalla allakruvimisega kaalu ja professionaalset hõngu lisada.
Kahjuks on kaal ka suure kaamera miinuspooleks. Harrastusfotograafi loodetavasti sellised mured ei taba, aga igapäevane pildistaja asub peagi fotokotist kõike vähegi üleliigset välja tõstma, sest valutav selg ja jalga või kätte kiirgav närvivalu ei anna enam asu. Rääkimata sellest, et suure kaameraga avalikus kohas pildistades on kerge pälvida ebameeldivat tähelepanu, näiteks erinevat masti joobnud tegelaste näol, kes tulevad fotograafi pildilejäämise sooviga painama. Nii rändabki mõte suunas, et miks ei võiks olla olemas mõni väike ja kerge, hea pildikvaliteediga kaamera, mida saaks ka igapäevaselt töövahendina kasutada.
Saamaks selgust, kas üle maailma internetifoorumites palju kära tekitanud ja hiljuti Eestiski müüki jõudnud Fujifilm FinePix X100 on minusuguste raskest fotokotist vaevatud piltnike päästja, lihtsalt retrodisainiga ilus asjake või hoopis midagi vahepealset, veetsin selle kaameraga paar ilusat suvepäeva ja ühe unetu öö. Kuna veebis on X100 kohta juba piisavalt põhjalikke teste ja pildikvaliteedi analüüse (soovitan näiteks lugeda dpreview.com- i oma), siis järgnev jutt keskendub peamiselt minu subjektiivsele kasutajakogemusele kaamera tehnilistesse nüanssidesse liigselt laskumata.
Pildil: Väike, suurem ja väga suur- 12 MPx väikese sensoriga seebikas Canon Ixus HS220, 12 MPx suure sensoriga Fujifilm FinePix X100 ja teibiga maskeeritud 10 MPx Canon EOS 1D Mk3 koos 16-35 mm f2,8 lainurksuumiga, pressifotograafide tavaline tööriist. Kaal vastavalt 140, 445 ja 1935 grammi.
Esmamulje
Kaamera on esimest korda kätte võttes veidi harjumatu- väikesest digiseebikast ligi kaks korda raskem ja tunduvalt toekam, kuid oluliselt kergem digipeegelkaamerast. Kaamera pind on küll krobeline, aga pole kummeeritud, samuti pole korpus käe järgi vormitud (kuigi on tekitatud väike kumerus, et oleks mugavam haarata), nii et esialgu tundub selle ühe käega hoidmine veidi riskantne.
Palju on räägitud X100 hübriidpildinäidikust, kus optilisse pildinäidikusse kuvatakse näiteks säriandmed, histogramm, kaugusskaala ja lood horisondi otse hoidmiseks. See näeb väga äge välja, ja kuigi kindlasti saaks hakkama ka ilma selleta, on ikkagi hea teada, et tagasihoidliku välimusega kaameras peitub selliseid elektroonilisi võimalusi. Lisaks dubleerib pildinäidik ka muid ekraani võimalusi- näiteks saab vaadata tehtud pilte ilma kaamerat silma eest alla laskmata.
Olen tähele pannud, et ükskõik millisest elektroonilisest vidinast saab kõige ausama esmamulje jättes vahele kasutajajuhendiga tutvumise etapi ja hakates seda kohe reaalselt kasutama, nii tegin ka seekord. Suundusin tänavale ja pildistasin mõned varjatud kaamera stiilis kaadrid inimestest tänaval. Siin te neid fotosid ei näe ja selleks on lihtne põhjus- X100 erineb oluliselt peegelkaameratest, mida olen harjunud igapäevaselt kasutama ja temaga terava ja õigesti säritatud foto saamine käib pisut teisiti, nagu hiljem pilte vaadates veidi pettunult nentisin. Teravate piltide osakaal oli madal, samuti tuli sekka ülesäritatuid.
Samuti sain aru, et selle aparaadi päästikutundlikkus on hoopis erinev ja vajab veidi harjumist. Päästik pole nii konkreetne ja kuna puudub peegel, pole pildistades tunda peegelkaamerale iseloomulikku peeglilööki, mistõttu nii-öelda puusalt pildistades avastasin hiljem, et mõnel korral polnud kaamera pilti teinudki, kuigi olin päästikut vajutanud. Positiivne on sealjuures tõsiasi, et see kaamera pildistab praktiliselt hääletult, EOS 1D terav metalne katikuplaksatus tundub sellega võrreldes püstolilasuna. Tänavamüras ei ole X100 katikut praktiliselt kuuldagi. Päästikuviivitus on tuntav, aga samas ei midagi katastroofilist ja sellega harjub ruttu.
Kasutusjuhendi lugemine tuleb selle kaamera puhul kasuks. Kuigi kaamera tundub peale vaadates lihtne, kõik nupud ja lülitid on paigutatud loogiliselt ja nende funktsioon arusaadav, on menüüd pikad, mistõttu õigesse kohta navigeerimine võtab esialgu palju aega. Ava ja säriaja seadmine käib õnneks traditsioonilisel meetodil, ava objektiivi küljest rõngalt ja säriaeg kaamera peal asuvalt pöördnupult, vana kooli fedimeestel on siin äratundmisrõõmu. Niisamuti on igale kirjaoskamatulegi kohe selge, kuidas käib särikompensatsiooni seadmine- sellekski on eraldi pöördnupp. Kuigi esialgu tegi tuska, et tundlikkuse muutmiseks on vaja iga kord menüüdes kaevata, selgus peagi, et selle funktsiooni saab omistada kaamera peal olevale Fn nupule.
Lisaks menüüdele kohmakavõitu ka juhtketas tagaküljel- see on pisike, ebakonkreetse käiguga ja vales suunas nupu vajutamine käib lihtsalt.
Pildil: X100 ja tugev kontrast- 1/1000sek f11, iso 500. Väljapõlenud alasid on Raw File Converter EX-i abil võimalik üllatavalt palju päästa.
Teravustamine ja säri
Kindlasti on inimesi, keda häirib näotuvastusega autofookuse puudumine, kuid kui arvestada, et selle kaamera sihtgrupiks on edasijõudnud amatöörid ja professionaalid, kelle peegelkaamerad samuti taolist funktsiooni ei paku, siis on selline valik mõistetav. Käsitsi teravustamine on võimalik, selleks kuvab kaamera ekraani allserva kaugusskaala, aga kahjuks on objektiivi teravustamistamisrõngas mitte mehaaniline, vaid elektrooniline, mis antud juhul tähendab tüütult palju kruttimist. Reaalses pildistamisolukorras tähendab see, et pole mõtet üritada, kui just aega ülearu käes pole, lihtsam on minna kas AF-i teed või siis eelnevalt panna skaala peal teravus soovitud kaugusele ja liigutada kaamerat edasi-tagasi, kuni pilt ekraanil on terav. Manuaalfookuse puhul saab AFL/AEL nuppu vajutades kiirelt minna üle autofookusele.
Kaameral on 25 (5×5) teravustamispunkti optilise pildinäidiku korral ja 49 (7×7) LCD või EVF korral ja AF-nuppu all hoides saab nooleklahvide abil valida sobiva. Teravustamiskiirus jääb peegelkaamerale alla, kuid on täiesti mõistlik, hämaras teravustamiseks on fookuse abituli. Kuigi lüliti kaamera vasakul küljel võimaldab AF-C-d ehk järgivat autofookust, toimib sellisel juhul ainult keskmine teravustamispunkt. Autofookus on sellel kaameral kapriisne ja võib ebameeldivalt üllatada, pannes teravuse ootamatult täiesti mööda.
Pildil: X100 ja päike kaadris- 1/1000sek f4, iso 640.
Vaatamata kõrgtehnoloogilisel viisil infot kuvavale pildinäidikule leidsin end seda kaamerat kasutamas peamiselt seebikaasendis, ehk ühe või kahe käega hoides ja ekraani abil kadreerides. Maitse asi loomulikult.
Särimõõtmine tundus olema samuti üllatavalt kapriisne- arusaamatul viisil läksid pildid aeg-ajalt tugevasse alasärisse, kusjuures ei aidanud ka särikompensatsioon. Lahendus on lihtne- kasutada vana kooli meetodit ja pildistada eelnevalt paika pandud manuaalsäriga.
Akud
Aku valmistas ebameeldiva üllatuse sellega, et nagu selgus, saab seda täiesti vabalt ka valepidi sisse panna, misjärel loomulikult kaamera tööle ei hakka ja kasutajat valdab ärevus, kas kallis riist mitte ootamatult otsi ei ole andnud. Sellise hinnaga kaameralt taolisi trikke ei ootaks. Teine tähelepanek aku suhtes on, et see kaamera ei ole eriti akusäästlik ja intensiivsemate pildistamisretkede puhuks tasuks varuda taskusse vähemalt üks laetud varuaku. Kuigi ma ei teinud selle kaameraga videosid (X100 teeb 1280 x 720 HD videot) ja kasutasin monitori vähe, tuli ikkagi iga kasutuspäeva õhtul akut laadida. X100 iseärasus paistab olema ka see, et aku saab pooltühjast päris tühjaks suhteliselt kiiresti ja ootamatult, paarikümne kaadri jooksul.
Kaamera akukaas ega ka muud lülitid-nupud ei ole varustatud tihenditega, see kaamera ei ole ilmastikukindel ja seega tasuks teda eemal hoida ka tolmust, rallit või motokrossi ma sellega pildistama minna ei riskiks.
Pildikvaliteet
Pildikvaliteet, kui kasutaja on kohanenud särimõõtmise iseärasustega, on selle kaamera tugevaim külg. Mida kauem kaamerat kasutasin, seda vähem tundsin vajadust toorfaili, Fujil kannavad need .RAF laiendit, kasutamise järele, sest õigesti säritatud ja paigas valgebalansiga jpg fail otse kaamerast on ilusate, kergelt filmilike värvidega ja ilma erilise lisatöötluseta (kui väike unsharp mask välja arvata) trükis kasutatav. Fujifilm pakub toorfailide avamiseks programmi nimega Raw File Converter EX, mis on seni Adobe maailmas tegutsenud fotograafile esialgu küll veidi võõras kasutada, aga sisaldab mitmekülgselt võimalusi.
Pildil: X100 ja pikk säri- 4 minutit f5,6, iso 200
Fiksobjektiiv sunnib jalgadega zuumima, aga positiivse poole pealt toob kaasa vähemalt esialgu tolmuvaba sensori, mis säästab tublisti töötlemisaega. Tublilt käitub sensor ka pikemate säriaegadega, surnud piksleid ei märganud ja veel 4-minutilise säriajaga ei lisandunud ka tuntavat müra. Pika säri puhul on soovitatav enne pildistama asumist kõik detailid hoolega läbi mõelda, sest kaamera töötleb infot jpg+ RAF formaadis pildistades ligikaudu sama kaua, kui oli säriaeg, mis tähendab, et näiteks 3-minutilise säriaja puhul saab pilti ekraanil näha alles mõni minut peale katiku sulgumist. Täisava puhul muutub pilt tuntavalt pehmemaks, aga lisandub omapärane kerge uduefekt, mis minu meelest on pigem lahe. Kõrgete tundlikkuste juures käitub kaamera samuti laitmatult, andes silmad ette EOS 1D Mk3-le, mis tõsi küll, on ka kolm aastat varem turule tulnud kaamera. Jällegi eeldusel, et säri on õige ja aparaat käes ei värisenud, on ka iso 6400 täiesti kasutatav, kuigi tuntavalt säbrune. Kuna X100-l pole vibratsioone tekitavat peeglit, saab käe pealt pildistada üllatavalt pikkade säriaegadega.
Pildil: X100 ja kõrge tundlikkus- 1/30sek f8, iso 6400
Veel positiivset
Kaameral on sisseehitatud väike välk, aga kuna minu pildistamisstiil selle kasutamist eriti ette ei näe, siis peale veendumist, et välku ta tõesti teeb, lülitasin selle rahumeeli välja. Mis mind aga kohe huvitama hakkas, oli kaamera välgukinga kasutamise võimalused. Fuji pakub X100-le ka välklampe, aga praegusel hetkel neid Eesti fotopoodides müügil ei ole, seega läks mõte kohe edasi raadiopäästikute kasutamise peale. Nagu ka lootsin, saab seda kaamerat edukalt kasutada koos stuudiovälkudega, selleks tuleb välgukinga ühendada mitte-ttl raadiopäästik (näiteks Elinchrom Skyport) ja teha kaks liigutust menüüdes (Set up menüüs Silent Mode OFF ja Shooting Menu External Flash ON). Seejärel toimib kõik nagu peegelkaamera puhulgi. Täiskaadrile vastav 35-millimeetrine fookuskaugus kipub lähemalasuvaid objekte moonutama ja seab seega oma raamid pildistamisobjektide valikule. Nii ei pruugi olla hea mõte pildistada kena naismodelli liiga lähedalt ja samuti tekib küsitavusi tootefotodega, kus tähtsad sirged jooned, aga näiteks toidufotoga saab see kaamera suurepäraselt hakkama.
Pildil: X100 ja tootefoto: manuaalrežiimis Canon 580EX seinapõrkega, Elinchrom Skyport raadiopäästik, käest manuaalteravustamisega, 1/125sek f11, iso 200
Pildil: X100 ja toidufoto- manuaalrežiimis Canon 580EX läbi vihmavarju vasakult, Elinchrom Skyport raadiopäästik, käest manuaalteravustamisega, 1/30sek f5,6, iso 200
Kui tekib soov pildistada pika säriga statiivilt, siis tasub sahtlist välja kraamida vana mehaanilise filmikaamera trossiga päästik, sest see sobib X100-ga suurepäraselt. Meeldivalt nostalgiline ja kasutaja seisukohast vaadates odav lahendus.
X100 võimaldab teha vähese vaevaga panoraamfotosid, selleks tuleb juhtkettal vajutada nool üles, valida MOTION PANORAMA, anda kaamerale nooleklahviga märku, millises suunas kavatsed kaamerat pöörama hakata ja peale päästikuvajutust jääb vaid üle kaamerat sujuvalt liigutada, samal ajal kui kaamera teeb seeria pilte ja paneb need ka kohe panoraamiks kokku. Omaette mõnu on väikese kaameraga pildistamine- inimesed kas ei märka sind või suhtuvad sinu sebimistesse heatahtliku muigega kontrastina suurele peegelkaamerale, mis sunnib pildistatava instinktiivselt kaitseolekusse.
Pildil: X100 teeb panoraami- 1/2500sek f8, iso 200
Kokkuvõtteks
Hetkel, kui võtsin selle kaamera kätte ja tegin esimesed proovipildid, valdas mind pettumus. Kas tõesti ei ole võimalik 1000 euro eest saada kaamerat, millel oleksid selged ja ülevaatlikud menüüd, mugavad nupud menüüdes navigeerimiseks ja mille särimõõdik töötaks arusaadava loogika järgi? Kolme päeva jooksul aga asendus skepsis vaimustusega ja kaamerat tagasi viies oli seda tõesti kahju käest ära anda. See ei ole aparaat, mida nagu moodsaid digipeegleid saab kasutaja eelistustele vastavaks kohandada, X100 on iseloomuga kaamera ja kasutaja on sunnitud kohanema tema iseärasustega. Kui kasutajal õppimise etapp läbitud, pakub see kaamera suurepärast pildikvaliteeti ja kõiki väikese kaamera eeliseid silmapaistmatus, kuid ajatu disainiga korpuses.
Testimiseks andis kaamera Fotoluks.