„Kartulid ja apelsinid“ on TV3-s esmaspäevaõhtuti jooksev 12-osaline seriaal, mille võtetel pildistades veetsin möödunud suvel mõned soojad ja päikesepaistelised päevad. Tootja Duubel 3 Grupp OÜ, produtsent Toomas Kirss, režissöör Indrek Simm. Seriaali kodulehel on nüüd minu panus ka näha.
Filmi- või seriaalivõtetel pildistamine ei ole pressis tegutsenud fotograafile midagi uut, õigupoolest on üldse vähe teemasid ja kohti, millega pressifotograaf oma töös kokku ei puutu. Nii olen Päevalehe jaoks pildistanud ETV-s linastunud seriaali „Klass“ võtetel ja läbi põiganud Eesti filmiajaloo suurima eelarvega „Polli päevikute“ (režissöör Chris Kraus) võtteplatsilt. Kellel teisena mainituga kohe seost ei teki, siis märksõnadeks on Matsi rand, merre ehitatud mõisahoone ja Tambet Tuisk revolutsionäär Schnapsi rollis. Kahjutundega vaatan praegu Eesti Päevalehe põhjalikult ümbertehtud veebist, et seda päeva on jäänud meenutama vaid Holgeri lühike artikkel ja üks GIF-kvaliteeti konverteeritud foto, seekord proovin teisiti ja jagan pilte ka teiega.
Pühapäeva hommik vanalinnas. Võttepäev on alanud, tumedate prillide taha varjunud režissöör Indrek Simm arutab esimest stseeni Elisabet Reinsalu (Vivian) ja Kaisa Seldega (Brita). Paremal käib samal ajal valguse paikaseadmine.
Teksti harjutamine ja iluprotseduurid paralleelselt. Hetke pärast on jälle võte.
Nagu selles töös ikka, on iga päev täiesti uus ja senitehtu ei loe, igal pildistamisel tuleb alustada kõike algusest. Nii et mõningale kogemusele vaatamata saabusin võtetele igaks juhuks kaasa võetud suure hunniku tehnika ja väikese närviga sees, sest teadsin, et ülesanne ei saa olema kerge. Seriaalivõtetele on iseloomulikud tihedad ja pingelised võttepäevad, kus terve päeva tegemised on minuti täpsusega võtteplaanis paika pandud ja plaanist peetakse ka kinni. Põhjuseid on siin palju, alates Eesti teleauditoorimi suurusega vastavuses olevast eelarvest kuni selleni, et näitlejad on samaaegselt hõivatud mitmete erinevate projektidega. Ja mis samuti väga tähtis- Eesti suvi kestab vaid viivu ja suvist meeleolu nõudvad välisvõtted tuleb valmis saada ilmataadi armulikkust kasutades ühtegi tundi ja minutit raiskamata.
Perepilt
Fotograafi roll võtteplatsil on otsekui snaipril varjes. Suurema osa ajast istusin vaikselt (vajadusel hiirvaikselt), ootasin ja jälgisin tähelepanelikult toimuvat. Kui võttes tekkis paus, avanes minu võimalus, tuli pildistada kiirelt ja kasutada aega maksimaalselt. Seejärel jälle ootamine. Päeva jooksul tuli puhast pildistamisaega kokku mõnikord viisteist, mõnikord kakskümmend minutit. Võttega samaaegselt salvestati ka tegelaste dialoog ja kuna võttemeeskond oli professionaalne ja pikalt kokkutöötanud, saadi tihti hakkama ühe duubliga, mille katikuklõpsudega rikkumine ei tulnud kõne alla. Seega oli võimalik pildistada vaid võttele vahetult eelneva tekstiproovi ajal (kui näitlejad olid juba rolli sisse elanud, aga hoidsid veel tekstiraamatut käes) või nendel harvadel hetkedel, mis olidki promopiltide tegemiseks reserveeritud (mis tavaliselt eelnes lõunapausile, kui osalejad olid juba hajevil ja kiirustasid sööma). Kuigi kõik saavad aru, et fotosid on vaja, on võtteplatsil igaühel oma kiired tegemised ja seepärast peab fotograaf ise hoolt kandma, et vajalikud fotod saaksid tehtud. Vajadusel tuleb ilma võtet rikkumata sekkuda, mõnikord pildistada paparazzo kombel varjatult, mõnikord tuleb plaane kiirelt muuta, kui järgmine stseen võetakse üles ilma vahepealse proovita.
Vivian ja Brita kohvikus
Ise ma tavalise eesti mehena suur seriaalivaataja ei ole ja kui keegi paluks mul nimetada mõnda lemmikut, siis oskaksin pakkuda vaid klassikuid, A-rühma (1983-87) ja Star Treki vanemaid osi, mis oma absurdihuumoriga mind köitsid. Seepärast ei olnud ma seni eriti mõelnud sellele, mis jääb kaadri taha. Võtteplatsil üllatas mind kõige rohkem see, kui pühendunud oli võttemeeskond oma töös. Töötati intensiivselt, niisama ei lobisetud. Vaataja ootab, et ekraanilnähtu kõnetaks, oleks elavam kui elu. Et seda saavutada, tuleb teha tublisti tööd. Mitmed stseenid võeti üles esimesel katsel, reaalajas tehti imet nii ereda päikese kui muruniitjaga põristavate naabrite ohjamisel. Režissööril paistsid kõik 12 seeriat peas juba valmis olevat, kuidas muidu seletada, kui vähese suunamisega kõik toimus. Kõrvaltvaatajale tundus kõik lihtne, mis on märk sellest, et oma tööd tegid andekad inimesed.
Huvitav oli jälgida seda, kui kiiresti elasid näitlejad rolli sisse ja pärast sellest välja tulid. Näiteks peategelane ei ole päriselus selline pehmekene, nagu Vivian:). Tegelikkus ja rollid segunesid erilisel moel ja mina kui uus inimene võtteplatsil olin vahepeal suures kimbatuses, saamata aru, kas räägin Elisabeti või Vivianiga.
Boris (Sulev Võrno), Viviani abivalmis naabrimees. Keskelt ülalt piilub mikrofon.
Boris ja Elvis. Elvise osatäitja on tavaelus pensionile jäänud teenistuskoer, kelle erialaks oli keelatud ainete avastamine. Borissiga tekkis tal kohe hea klapp.
Veel üks stiilinäide võtteplatsi kõige ülekeevama energiaga näitlejalt.
Tehnilisest poolest ka. Videovalgustus on optimeeritud liikuva pildi jaoks, mille eraldusvõime on foto omast väiksem. Pildistamise jaoks on videovalgustus tavaliselt kas liiga kontrastne või siis vastupidi jällegi liiga tuhm. Kuna aega oli vähe, siis oma valgustehnikat üles seada ei saanud. Seega saigi pildistatud tavalisel pressifotograafi meetodil, kaamerapealset välku heledatelt pindadelt peegeldades, abiks oli ka reflektor (ja eriboonusena professionaalne valgustaja seda hoidmas). Akuga stuudiovälk, mille igaks juhuks kaasa vedasin, seisis lahti pakkimata kotis ja seda tuli kaadrisse sattumise vältimiseks mitu korda kiiresti evakueerida, kuni leidis rahuliku peidukoha karusmarjapõõsa all.
Eelpoolmainitud põhjustel oli mõistlik kasutada kaamerat, mis ei tekita palju müra. Kuna Canoni maailmas kiirelt teravustavat ilma peeglita kaamerat veel ei ole, pildistasin 5D MkII ja proovimiseks kaasa võetud Canon EOS6D-ga. Jäin kasutama 6D-d, mis osutus 5D2-st oluliselt paremaks kaameraks teravustamise täpsuse ja vaikse katikuklõpsu tõttu. 6D katik vaiksel režiimil võimaldas isegi pildistamist võtte ajal ilma võttegrupi pahameele alla sattumata, selleks tuli küll kasutada teleobjektiivi ja pildistada distantsilt.
Uno (Lauri Liiv), Viviani parem käsi ja erapraksise süda. Lauri on päriselus sama päikeseline ja tundub, et Uno roll ongi talle kirjutatud.
Viviani kabinetis
Minul kodus televiisorit ei ole ja kuigi ainult naistele mõeldud seriaal mõjub intrigeerivalt, ma selle käiku pidevalt jälgida ei saa. Aga kuna mul on au elada samas linnaosas peaosatäitjaga ja olles lähedalt näinud, millise pühendumuse ja energiaga seda seriaali üles võeti, hoian pöialt, et neil oleks palju vaatajaid.
Pika jutu lõpuks nüüd veel rida pilte:
Helirežissööril (Tanel Tänna) lasub privileeg ja kohustus pääseda naispeaosalistele väga lähedale.
Tekstiproov. Pildi paremast servast on näha, kui lihtne on fotograafil endal samuti kaadrisse sattuda.
Tavaline vaade Viviani magamistoa aknast, operaator Martin Randalu.
Võttegrupp töös.