„Ei ole oma hinda väärt.Kaameral on ainult fix objektiiv ja FHD video.”

„Nende fujidega tuleb mingi leping kaasa et peab igal võimalikul juhul reklaamima ?“

Mõlemad tsiteeritud on fotomaailmas tuntud inimesed ja neis väljaütlemistes, kui kirjavead kõrvale jätta, on omajagu tõtt, aga… Järgnev jutt ongi sellest, miks üks üpris õbluke kaamera, millel pole zuumi, puutetundlikku ekraani, 4K videot ega patareitalla lisamise võimalust, ometigi nii paljudele korda läheb. Fujifilm X100  on pidevalt täiustatud mudeliversioonidena tootmises olnud kuus aastat ja tõstnud Fujifilmi tõsise tegijana pildile. See kaamera on olnud Fujifilmi jaoks tõeline edulugu ja sillutanud teed tervele reale huvitavaile ja „peavoolukaameraist“ erinevate aparaatidele.

Kui Fujifilm oskab teha midagi tõeliselt hästi, siis on see luua kaameraid, mida nende kasutajate enamik kõrgelt hindab. See selgitab, miks neist nii palju räägitakse ja Fujifilm on positiivse klienditagasiside rakendanud osavalt turundusvankri ette. Teiste suurte tegijate varjust tõustes teisiti ei saagi, sest kuigi Fujifilmil on selja taga pikk ajalugu, on ta olnud peamiselt huvitavate nišikaamerate tootja, mis laiemat fotoavalikkust pole kõnetanud. Suurte nimede, Canoni, Nikoni ja Sony kõrval, pole Fujifilm mingi hiiglane veel praegugi, aga mööda temast vaadata enam ei saa.

Ostsin X100F-i mais 2017 ja nüüd, poole aasta möödudes, olen tema tugevate ja mitte nii tugevate külgedega juba hästi kursis.

Niisiis…

Millega tegemist? Kinnisobjektiiviga 24-megapiksline ilma peeglita kompaktkaamera. Sensor on poolkaader ehk APS-C. See on kaamera, millel otseseid analooge eriti pole, lähedaseim on vast Sony RX1R, mis on täiskaader ja hinnalt ka jupp maad krõbedam.

Esmamulje. Kätte võttes parajalt raske, meeldivalt kompaktne, aga mitte liialt pisike. Kaal reedab, et korpus sisaldab olulisel määral klaasi ja metalli, see pole mingi odav seebikas. Retrovälimus on ühendatud moodsa sisuga ja seda stiilsel kombel. Nupud on pigem pisikesed ja kui mul oleksid suured käed, see mulle ei meeldiks. Pind ei ole kummeeritud nagu tavaliselt peegelkaamerail, vaid jäigapoolse plastikmaterjaliga kaetud. Tundub käes kandiline, palju täisnurkseid servi, mida tänapäeva kaameratel (Leica ja sõbrad välja arvatud) enam ei kohta. On võetud risk ja loodud aparaat, mis ei jäta ükskõikseks, see kas meeldib või mitte.

Suveõhtul Lennusadamas. 1/80 f2,8, ISO 2500, konverditud Lightroom CC-s Velvia profiiliga.

Fiksobjektiiv. X100 seeria kaamerad on täiskaadri vastena 35 mm fookuskaugusega fiksobjektiiviga. 35 mm on paljude arvates igav fookuskaugus, sest ei too kaugeid objekte lähemale ja ka venita lainurgale omaselt ruumi efektselt laiali. Kompromissina on 35 millimeetrit aga väga mõistlik, tehes X100 tegijaks nii tänavafotograafias kui reportaažipildistamisel, mõningate mööndustega ka arhitektuuri, interjööride ja maastike pildistamisel. Suures plaanis portreede jaoks on 35 mm pisut liiga lai, aga keskkonnaportree jaoks väga sobilik. Objektiiv joonistab teravalt, välja arvatud täisava juures lähedalt pildistades, siis on joonis udupehme. See on algusest peale olnud X-seeria kaamerate iseloomujoon, võtke või jätke.

Logo ja välgukinga vahelist ala kaunistav kiri „Fujinon lens system“ vihjab, et X100-seeria kaameratel on olemas ka lisaobjektiivid, mida tootja küll nimetab konverteriteks, täiskaadri 50 mm ja 28 mm ekvivalendid. Need pakuvad kindlasti huvitavaid võimalusi, aga kuna teevad kaamera ka oluliselt vähem kompaktseks, pole ma neid endale soetanud.

Kuidas teravustab? Heas valguses väga hästi, kehvemas valguses võib olla ettearvamatu, üllatades kas meeldivalt või ebameeldivalt. Peegelkaamerate teravustamisvõimekus on tunduvalt ettearvatavam, kui suudab, siis suudab ja hämaras eriti mitte. X100F suudab teravustada ka hämaruses, kus peegelkaamera jääb hätta, samas võib ootamatult ja ebameeldivalt üllatada olukorras, kus peegelkaameraga teravustamine pole probleem. Erinevalt peegelkaameraist on teravustamispunkte palju, kaetud on terve kaadriala. Käsitsi teravustamisel on abiks kaugusskaala ja focus peaking.

Vaikne. On hetki, mis purunevad katikuklõpsu mõjul ja kaovad igavikku. Selliste hetkede jäädvustamiseks see kaamera sobib. Kui olla norija, siis katiku- ja pildinäidiku lamellide liikumisel väike krõps ikkagi tekib, elektrooniline katik ise on hääletu. Huvitav on see, et inimesed ei võta pisikest kaamerat tõsiselt, ei pööra sellele eriti tähelepanu ja see võimaldab jäädvustada hetki neid purustamata. Ja see on hoopis kvaliteetsem pildistamiskogemus.

1/2000 f2, ISO 200, konverditud Lightroom CC-s Velvia profiiliga.

1/60 f2, ISO 500, konverditud Lightroom CC-s Velvia profiiliga.

1/140 f2,, ISO 400, konverditud Lightroom CC-s Provia profiiliga. Antud olukorras oleks pidanud säritama helendite järgi, vältimaks nende väljapõlemist, tumedatest aladest annab detaili päästa üpris hästi.

1/300 f4, ISO 250, konverditud Lightroom CC-s Provia profiiliga.

Vana kooli nupud. Paljusid paneb see nina kirtsutama, aga teised, mina kaasa arvatud, peavad neid ägedaks. Kusjuures ma ei kasuta neid eriti, valdavalt on kaamera avaeelistuse programmis ja tundlikkus tavaliselt AUTO-seades. Külmal ajal ja kinnastega vajutamiseks on nupud väikesevõitu, kombineeritud säriaja ja tundlikkuse nuppu on kinnastega peaaegu võimatu kasutada. Tagakülje olulisim nupp on teravustamispunkti valimise kangike, mida paljud kiidavad kui praktilist uuendust ja mis on ka oluliseks argumendiks, miks ma selle kaamera ostsin. Ekraan ei ole puutetundlik.

Poni Sparky Tondi maneežis. 1/125 f2,2 ISO 1250, konverditud Lightroom CC-s Velvia profiiliga. Trenni ajal ma tõttöelda ei riskiks suure ja valju kaameraga hobustele nina alla lisastressi tekitama minna, X100F-i peale ei kergitanud ta kulmugi.

Jpg pildistamise kaamera. Fujifilmiga seoses räägitakse palju temast kui fotofilmide tootjast ja „värviteadusest“, mis olevat Fuji digikaameratesse kaasa toodud. Mina soovin värvid muuta enda isiklikule stiilile vastavaks ja ei hooli eriti sellest, mida kaameratootja arvab mulle sobivat, pealegi jpg-d pildistan üliharva. Aga neile, kellele meeldib, et kaamera ise teeb värvid valmis, on Fujifilmi kaamerail palju pakkuda, jpg-d on otse kaamerast kenade värvidega.

Sensori dünaamiline ulatus on täpselt sama, mis teistel Fujifilmi 24-megapikslistel kaameratel, sest sensor on sama. Fujifilmile omaselt ei vasta tundlikkused päris sellele, mis nad on näiteks Canonil, ISO3200 vaste on näiteks Canoni 2500 või 2000.

Sensori dünaamilise ulatuse katsetus. 1/30 f5,6 ISO 200, konverditud Lightroom CC-s Velvia profiiliga. Ülemine pilt on taotluslikult siluetiks säritatud, keskmisel säri Lightroomis +1,47, varjualad +53, mustad +48. Alumine pilt on fragment keskmisest. Moodsatele täiskaaderkaameratele jääb mõistetavalt alla, aga samas pole tulemus üldsegi halb.

Video? Varasemate X100 mudelite videokvaliteet polnud suurem asi, aga see kaamera teeb videot küll. 4K-d ei ole, on klassikaline Täis-HD maksimaalse kaadrisagedusega 50p/59,94p. See on rohkem pildistamise kaamera, videot olen sellega väga vähe teinud. Video puhul häirib stabika puudumine, sujuva pildi saamiseks on vajalik kindel käsi või gimbal.

Kõrgtehnoloogiline pildinäidik. Kasutaja saab läbi kaamera maailma vaadata kas optilist, optilist koos digitaalse teravustamisabiga või elektroonilist pildinäidikut kasutades. Pildinäidik kuvab loodi ja seda ka optilise näidiku puhul. Minu poolt 10 stiilipunkti selle eest.

Setu naised. 1/750 f4 ISO 400, konverditud Lightroom CC-s Velvia profiiliga.

Setu tsässonas. 1/30 f2 ISO 6400, konverditud Lightroom CC-s Velvia profiiliga.

Kas võtab kõvasti akut? Kui peegelkaamera stiilis ohtralt pilte klõbistada ja iga pildi järel ekraani uurida, siis kindlasti, aga mõistusega pildistades mitte. Varuaku või lausa kaks tasub siiski kaasa võtta, kui pikem pildistamine ees. Mina olen seni läbi ajanud varuakut soetamata ja see otsus on teadlik. Niimoodi plõksutan vähem ja pildistan rohkem. Akut aitab tublisti säästa harjumus lülitada kaamera sisse vaid pildistamise ajaks.

Fujifilmi toorfailid ja Lightroom on eraldi teema, Lightroomi varasemad versioonid Fujifilmi RAFi-de peendetailidega (eriti muru ja lehestik) eriti hästi toime ei tulnud ja mine sa võta kinni, kumb suurfirma on selles süüdi. Lightroom CC ja Fujifilmi 24 MPx sensorite koostöö tundub laabuvat paremini, nii et mitmedki kaameratestijad on kuulutanud selle probleemi lahendatuks. Ilmselt olen mina keskmisest suurem tähenärija, sest vaatan oma pilte alati ka 100% vaates ja antud juhul mina veel rahule ei jää. Lahenduseks, kui pilditöötlusprogrammi vahetada ei soovi, on programm nimega Iridient X-Transformer, mille abil saab RAFid konverteerida Lightroomile arusaadavamal kujul DNG-deks. Pildi peenstruktuur ja teralisus muutub peale seda vähemalt minu subjektiivse arusaamise järgi loomulikumaks, jäädes siiski erinevaks nii Canoni kui Nikoni omast. Nii et maitse asi, mina olen harjunud enne Lightroomi importimist kõik RAFid X-Transformerist läbi laskma.

Otse päikesesse. 1/60 f5 ISO 1250. Lightroom CC ja Velvia.

Keeruline kasutada? Kaamerale peale vaadates on kõik selge, analoognäidikuid ja ei mingeid displeisid. Menüüdesse sukeldudes võib esialgu mulje muutuda, eriti, kui enne ollakse harjunud Canoni lihvitud menüüdega, millest ükski pole pikem kui ekraanivaade. Siin on osad alammenüüd kahe ja üks lausa lausa kolme ekraanivaate pikkune. Aga nagu moodsatel kaameratel tavapärane, saab olulisemad seaded koondada kokku ühte menüüsse, mis on Q-nupu alt ligipääsetav. Peegelkaamera pealt tulles tundub kõik väga teisiti ja harjumatu, aga olen aru saanud, et selle kaameraga tulebki teisiti pildistada, kui on kiire hetk, siis kõik täisautomaadiks ja seebikarežiimis tuld.

Plussid ja miinused

Ei ole ideaalset kaamerat, aga asju, mis selle kaamera juures mulle meeldivad, on tunduvalt rohkem, kui neid, mis häirivad.

Kõigepealt minu subjektiivsed miinused:

-Teravustamise toomiseks päästiku alt ära võiks olla alternatiivne lahendus, näiteks ette nupu alla.  Vasakusilmsena on ebamugav kasutada AFL nuppu, sest sõrm jääb kaamera ja prilliklaasi vahele.

-Failide kirjutamine kaardile võiks olla kiirem.

-Kaamerasisene kell ei näita sekundeid (kuigi aegvõtte puhul ta neid kuvab), tülikas, kui vaja kellaaeg sünkroniseerida kahe kaameraga pildistamisel.

-Menüüdes liikudes katik millegipärast avaneb ja sulgub regulaarselt. Tulemuseks on ebareaalselt suur läbisõidunäit, millel tegelikult tehtud piltide arvuga seost ei ole. See iseärasus pole Fujifilmile uudiseks ja kasutusjuhendis leheküljel 115 on ka vastav hoiatus. Minule meeldib uue kaamera menüüd põhjalikult läbi uurida ja meelde jätta ja niiviisi olen saanud katikunäidu 8800 peale, tegelikult pilte olen teinud 4000 kanti.

-Palju täisnurki tähendab seda, et kaamera servad on vastuvõtlikud kriimustustele ja täketele.

-Mobiiliäpp piltide vaatamiseks, üleslaadimiseks ja kaamera juhtimiseks on kohmakas ja vajaks uuendamist. /Märkus 17.03.2018: Olles vahepeal vahelduva eduga proovinud ühendada Canon 5D Mk4 nutitelefoniga, ei ole ma Fujifilmi osas enam kriitiline. Fujifilmi äpp võib olla kohmakas, aga vähemalt iga kord, kui selline soov või vajadus on, ta ka kaameraga ühendub ja pildid sealt alla tõmbab. Canoniga olen hetkel seisus, et vaja foorumitest infot otsima hakata, minu mõistus on otsas, miks ta vahepeal töötab ja vahepeal mitte./

Plusse on panna vähemalt samapalju:

-Stiilne välimus. „Kas sa pildistad filmikaameraga?“ on sage küsimus seltskonda ilmudes.

-Meeldivalt kompaktne, mugav kaasas kanda

-Kuna katik on väga pehme käiguga, saab käest pildistada üllatavalt pika säriajaga, see kompenseerib stabika puudumist

-Ilusad JPG värvid otse kaamerast

-Väga vaikne, heas valguses kiiresti teravustav

-Suures ulatuses kohandatav

-Akut saab laadida USB kaudu, enda kaamerat ma muul viisil vist laadinud polegi.

-Kuna objektiiv on kaamera külge ehitatud, ei vaja sensor  puhastamist.

-Korralik digitaalne pildinäidik

-Aegvõtte (B) puhul näitab ekraanil jooksvalt säri kestvust.

Mõned nipid ja lisalugemist

-Eriti talvel ja kinnastega on kaamera pealt tundlikkuse muutmine väga ebamugav, see on mõistlik viia nimetissõrmeketta alla või nagu mina teen, seada ISO ketas rahulikult A-asendisse, olles enne auto-ISO parameetrid menüüs seadistanud.

-Kaameral on sisseehitatud ND filter, mis võimaldab vajadusel heledas valguses pikema säriajaga pilti teha. See funktsioon on teinekord, näiteks maastiku pildistamisel või kaasavedamisel uduse tausta saavutamiseks, väga abiks ja see tasub menüüdest välja nupu alla tuua, minu kaameral on ta nool vasakule.

-Päevavalguses pildistades tasub katik panna režiimi M+E või E, mehaanilise katiku lühim võimalik säriaeg on 1/4000, mis päikesevalguses ja täisava juures on liialt vähe (elektrooniline katik võimaldab 1/32000).

-Kasutusjuhendist seda välja ei loe, aga kaameral on lehvikkatik, mis lisaks eksootilisele nimele on väga vaikne ja annab välguga pildistajaile ootamatult palju mänguruumi. Nimelt võimaldab see täisava juures välgusünkrot kuni 1/1000, ava väiksemaks keerates kuni 1/4000 ja seda ilma HSS režiimi minemata ehk päikesepaistelisel päeval saab lühikese säriajaga pildistada enam-vähem iga välklambiga.

Kes soovivad end enne ostmist selle kaameraga rohkem kurssi viia, leiavad googeldades kümneid kui mitte sadu teste ja ülevaateartikleid, mis selle kaamera kohta on kirjutatud. Minu praegune mulje sellest kaamerast langeb kõige rohkem kokku Dpreview omaga, mille leiate siit:

https://www.dpreview.com/reviews/fujifilm-x100f

Kui küsite, kas tasub selline kaamera osta, siis mina ei oska vastata muud, et kui tunnete tõmmet ja julgete, siis ostke. Peegelkaameralt tulijaile on selle kaamera juures kõik teisiti ja harjumatu. See on kaamera inimestele, kes ei soovi tervet maailma üles pildistada, vaid hindavad ülemääraste võimaluste puudumist. Võtke tempo maha, ärge klõpsige, vaid süvenege ja see kaamera on teile suurepäraseks reisikaaslaseks või igapäevaseks pildistamisseltsiliseks. Võimaluste piiratus annab uusi võimalusi, teritab pilku ja mõtet. See on iseloomuga kaamera nagu Itaalia mootorratas, mida ei hinnata niivõrd tehnilise perfektsuse kui erilisuse poolest. Mina olen plaaninud X100 ostu 2010. aasta lõpust, kui see välja kuulutati. 2011 kevadel, kui sain selle esimest versiooni esimest korda proovida, sai ka selgeks, et see on midagi, mida tahan. Siis ei olnud see kaamera minusuguse peegelkaamerakasutaja jaoks tehniliselt veel piisavalt küps. Neljas versioon ehk X100F on küps kaamera ja nüüd, peale 6 aastat ootamist, ma ta ka ostsin. Olen oma ostuga rahul ja muide, mulle meeldivad ka Itaalia mootorrattad.

.

Kolm päeva enne enne tippkohtumise grupipildi tegemist. Kohal, kus peagi peaks olema poodium, ei ole veel midagi. Klotsid märgistavad poodiumi esialgset võimalikku asukohta, lõplik asukoht oli pisut eespool.

Digitaalvaldkonna tippkohtumise eelõhtusse olid planeeritud erinevad kohtumised ja õhtusöök Kadrioru lossis, kus argipäeviti teadupärast on kunstimuuseum. Kohaletoodud mööbel ootamas, veel on mõned tunnid aega külaliste saabumiseni.

Lossi aias käib tihe töö.

…ja pommikoeral on nina ja käpad tööd täis.

Siin, Milose Venuse koopia taustal, toimus külaliste vastuvõtmine.

Lossi kõrvale püsitatud askeetlikus telgis toimetasid Eesti tuntud kokad oma abilistega. Kas Heidi Pinnaku kokamüts on otse? Pildil vasakult Dmitri Rooz, seljaga Heidi Pinnak, Kerli Karussaar, Dmitir Haljukov.

Taldrikute ettevalmistamine on meeskondlik tegevus.

Ettekandjate instrueerimine enne õhtusööki.

Saal on peaaegu valmis külalisi vastu võtma. Laualt puudub veel must leib.

Õhtusöögi peakokk Peeter Pihel peab plaani.

Saabuvad Donald Tusk ja Jüri Ratas, kes on õhtusöögil võõrustajate rollis.

See proovikaader tekitas minul küsimuse, kas ehk ei peaks varem paikaseatud kätlemiskohta veidi muutma, sest taustal särav klassikaline ilu tõmbab tähelepanu esiplaanilt. Külalised juba tulid ja kohe seda muuta enam ei saanud.

Seltskonnalõvina tuntud Jean-Claude Juncker üritab vastuvõtjaile selgitada, et nood peaksid talle välisuksele vastu tulema.

Härrased Ratas ja Tusk jäävad siiski endale kindlaks.

Järjest saabuvad kenad inimesed. Suurbritannia peaminister Theresa May…

…Prantsuse president Emmanuel Macron…

…ja Saksamaa liidukantsler Angela Merkel.

Eestis ei ole ükski pidusöök ilma musta leivata.

Magusad suupisted, loojaiks Heidi Park Angeelika Kang-Osula.

Kokkade telgi kõrvale olin parema koha puudumisel sunnitud üles seadma vabaõhu-põlveotsa-toidupildistamisstuudio, siin üks seal valminud toidupilte. Pildil on Vladislav Djatšuki lõhe triloogia peakoka aia ürtidega, klaaskuppel on täidetud lepalaastusuitsuga. Vaatamata levinud arvamusele ei ole fotograafil sellistel üritustel aega ega võimalust pildistatut maitsta, nii see kui muud hõrgutised jäid minust puutumata.

Pingelanguse hetk südaöö paiku, kokad on oma töö teinud ja poseerivad rahulolevalt.

Digitaalvaldkonna tippkohtumise hommik, president Kersti Kaljulaid kõneproovis.

Suurem osa EU2017EE fototiimi liikmetest. Mina olen kaamera taga, Maria Helen instrueerib, Raul ja Aron kuulavad, Annika kuulab ka, aga ei lase ümbrust silmist.

Fototiim läheb Kultuurikatla puupakusaaliga tutvuma.

Kultuurikatla katlasaalis toimus tippkohtumise töölõuna.

Peaminister Jüri Ratas saabub kohtumisele.

Terav Eesti sügispäike otse silma.

Saabub Angela Merkel.

Kreeka peaminister Alexis Tsipras

Pool tundi enne presidendi avakõnet on Kultuurikatlas kõik nagu tavaliselt- inimesed ajavad omi, pakirobot omi asju.

Saabub Kersti Kaljulaid.

Kersti Kaljulaidi digitaalvaldkonna tipkkohtumise avakõne.

Kersti Kaljulaidi digitaalvaldkonna tipkkohtumise avakõne, kuulavad Angela Merkel ja Juha Sipilä.

Mida söödi lõunaks? Käisin köögis ja tegin jälle kiiresti ja põlve otsas mõned toidufotod.

Peakokk Peeter Pihel ja ettekandjad, kohe läheb köögist lauda magustoit.

Ja kõige tähtsam, Euroopa Liidu riikide peaministrite grupipilt.

Millegipärast toimus Emmanuel Macroni pressikonverents väikeses ruumis, kuhu paljud huvilised lihtsalt ei mahtunud.

Kes tunneb ära, mis koht see on? Tegemist on Linnahalli nn kangialusega, mis tippkohtumise ajaks oli muudetud sumeda õhkkonnaga pressikeskuseks.

Fujifilm XT-2 on kaamera, mille kohta netiavarustes leiab loendamatul hulgal ülevaateid, teste ja emotsionaalseid blogipostitusi teemal miks ma vahetasin/ ei vahetanud oma peegelkaamerat Fuji vastu ja kui õnnelik/ õnnetu ma nüüd olen. Nii nagu Canonil ja Nikonilgi, on Fujifilmile kogunenud arvestatav radikaalsete fännide armee, kes võtavad ka põhjendatud kriitikat isikliku solvanguna, brändivaidlused ei ole enam mõnda aega vaid Nikoni ja Canoni teema. Minu arvates on parim meetod maailma asjades selgusele jõuda kasutada kainet talupojamõistust ja seepärast üritan fänlusega mitte kaasa minna. Fotograafina hindan ma kaameraid pigem praktilistest kaalutlustest lähtuvalt, ehk kas see või teine kaamera aitab mul teha oma tööd kiiremini ja paremini. Olen veendunud, et tuleb tunda kasutatava tehnika nii tugevaid kui nõrku külgi ja ideaalset kaamerat kõige pildistamiseks ei ole olemas. Seega nõrgad küljed on niisama tähtsad kui tugevused ja nii ühest kui teisest teen ka järgnevalt juttu.

Järgnevas on kohati kasutatud näidetena XT-2ga identse sensori ja pildikvaliteediga sõsarmudeli X-Pro2-ga tehtud fotosid, põhjus selles, et kuigi kolmepäevase testperioodi jooksul sain kaameraga piisavalt pildistada tema iseloomu ja võimete väljaselgitamiseks, olid modellideks peamiselt mu enda pereliikmed, kes ei soovi enda fotokujutiste avalikustamist laiemale avalikkusele. Kõik selles artiklis kasutatud fotod (välja arvatud fotod kaamerast endast) on pildistatud toorfailina (RAF) ja konverditud Lightroom 6.7 abil.

Alustades algusest- karp on stiilne must ja X-logo väljalõikega. Karpi avades on kohe selge, et see kaamera on midagi hoopis erinevat harjumuspärasest. Peegli ja prisma puudumise tõttu on XT-2 sama klassi peegelkaameraist veidi madalam ja õhema kerega ja kuigi kõrvutipanduna see vahe nii suur ei paistagi, on see kätte võttes kohe tunda.

Kasutamisloogika on erinev Canonist ja Nikonist  ja oluliste parameetrite (säriaeg, ava,  tundlikkus,  särimõõtmisreziim) muutmine käib nupu või lüliti keeramise teel, Canoni ja Nikoni keskmise ja kallima otsa kaamerail on sama asi lahendatud nupuvajutuse ja juhtketta keeramisega. XT-2 on üpris suures osas kasutaja eelistustele kohandatav kaamera, palju funktsioone on võimalik tuua vajutatavate nuppude alla. See on kaamera, mille kasutamine vajab kasutusjuhendisse süvenemist. Fujifilm väidab, et nende kaamerail on kõik olulised pildistamisparameetrid ühe pilguga haaratavad, ei vaidle vastu, kuigi sama saab väita ka paljude Nikoni ja Canoni kaamerate kohta, mida olen kasutanud.

Kes veel ei tea, siis see kaamera ei ole täiskaader, vaid kasutab väiksemat, APS-C formaadis sensorit. Erinevalt kõigist teistest poolkaaderkaameraist, on Fujifilmi sensoreil teistsuguse värvifiltriga sensor (kaamera sensor on teatavasti värvipime, värvid tuletatakse sensoril paiknevatest roheliste, punaste ja siniste värvifiltrite mosaiigi abil). See tehniline nüanss avaldub lähemal uurimisel ka pildikvaliteedis, pikemalt allpool. Lisaks täiskaadrist väiksemale sensorile tuleneb kompaktsuska peegli ja prisma puudumisest, see ei ole peegelkaamera.  Pildikvaliteet on hea ja kui ma võrdlen oma truu kaaslase Canon 5D Mark 3-ga, siis mõnes osas isegi parem, näiteks mis puudutab müra varjualades. Uuemate täiskaaderkaameratega polnud võimalust võrrelda, aga eeldatavasti jääb XT-2 neile mõnevõrra alla, füüsikaseadused ju ikkagi kehtivad ja suuremal sensoril on pildikvaliteedi osas eeliseid. Huvitaval kombel tundlikkused ei vasta täpselt Canoni omadele, Fujifilm tundub sama ISO juures olevat vähem tundlik kui näiteks 5D mark 3. Rohkem saab sellest fenomenist lugeda siit: https://photographylife.com/does-fuji-cheat-with-its-sensors.  Sellegipoolest hea tulemus!

Teravustamispunkte on palju ja kaamera teravustab täiesti aktsepteeritavalt kiirelt, teravusega eksimist kaamera süül ei kogenud. Paljukiidetud uuendus Fujifilm XT-1ga võrreldes,  joystick ehk kangike teravustamispunkti valikuks ja menüüdes liikumiseks, on abiks uuendus. Nii suure teravustamispunktide arvu puhul oleks tore, kui teravustamispunkti saaks valida ka ekraanilt, see aga pole kahjuks puutetundlik. Valgusjõulise objektiiviga suudab kaamera teravustada ka sellises hämaruses, kus klassikaline peegelkaamera jääb hätta, nii on vähemalt staatiliste objektidega. Autofookussüsteem on seadistatav ja vajab põhjapanevamate järelduste tegemiseks veidi rohkem süvenemisaega, kui mul oli. Pildistamisel on kaamera särtsakas, kohati tundus aeglane piltide vaatamisel.

Lihtne Fujifilmi 24 Mpx sensori müra ja dünaamilise ulatuse test. Pildistatud X-Pro2 ja XF35mm f2 kombinatsiooniga, taotluslikult alasäritatud. All fragment ülemisest pildist, Lightroomis säri muudetud +3 astet. Nagu näha, on lisandunud müra, aga mitte traagiliselt palju ja sellisel viisil alasäritatud foto päästmine on täiesti võimalik.

Suur osa ebamugavustest selle kaamera kasutamisel tulenevad tema väiksusest, näiteks vasakusilmsetel nagu mina, on üpris ebamugav küünitada pöidlaga AE-L nupuni ja ka joystick on üpriski vastu põske. Kuigi paljud kasutajad üle maailma kiidavad XT-2 kasutajasõbralikkust, ei saa ometigi mööda vaadata faktist, et see kaamerasüsteem on alles väga noor ja olnud kättesaadav ainult mõned aastad, erinevalt kaameramaailma suurtest nimedest Canonist ja Nikonist. Nemad on oma kaamerate kasutajaliidest lihvinud oluliselt kauem ja jõudnud tasemele, milleni jõudmiseks tuleb Fujifilmil veel tööd teha.

Üks kahest tellitud pildistamisest, mis jõudsin XT-2-ga teha. Ülemisel pildil on näha XT-2 koos XF 18-55mm F2.8-4.0 R LM OIS kitikaga, peal Phottix Strato raadiopäästik (udune asjandus esiplaanil on raadiopäästiku vastuvõtja stuudiovälgu küljes). Nagu näha, toimus pildistamine kodustes tingimustes. All tulemus, ISO200, f8 ja 1/250sek, fookuskaugus 55mm (82,5 mm täiskaadrimaailmas), teravus stäkitud kolmest fotost. Teravustatud käsitsi, teravustamisabina kasutasin focus peakingut, mis on elektroonilise pildinäidiku korral asendamatu abimees. Pildikvaliteet on madalatel tundlikkustel eristamatu täiskaaderkaamera omast.

Hääletu elektrooniline katik  on huvitav võimalus, mida peegelkaamerail ei ole. Hääletu elektrooniline katik annab vabaduse pildistada filmivõtetel ka neil hetkedel, kus peegelkaamera katikuklõps ei ole lubatud. Niisamuti on see tervitatav võimalus pulmafotograafile tseremoonia ajal pildistamiseks. Muide, maailma mastaabis üks tuntuimatest pulmafotograafidest-X-süsteemi kasutajaist on näiteks Jonas Peterson. Elektrooniline katik võimaldab pildistamiskiirust 14 kaadrit sekundis, mis on hea uudis reportaažitööd tegevaile fotograafidele.

Pöördelised sündmused poliitmaastikul viisid mind Kadrioru lossi jäädvustama Riigikogus esindatud erakondade esindajate kohtumisi presidendiga. Suurem osa sellest õhtust kasutasin Canonit, aga oli ka paar rahulikumat hetke, kui julgesin veel üpris võõrana tunduva XT-2 välja võtta. ISO 12800, f4,5 1/320sek, XF 18-55mm F2.8-4.0. Lightroomis varjualadesse detaili lisamiseks Shadows +32, Blacks +72. All fragment ülemisest pildist. Valgusolud olid kohutavad (erineva värvustemperatuuriga valgusallikad) ja seepärast pole värvid teab mis ilusad, aga kõrge tundlikkuse kohta täiesti hea tulemus. NB! Oluline on silmas pidada, et ISO 12800 vastab sellel kaameral Canon 5D umbes ISO8000-le.

Järgnevalt veel üks ISO12800 ja elektroonilise katiku näide, huvitava defektina on tunnimehest vasakul näha tume horisontaaltriip. Canoni maailmas sellist asja pole kohanud, kes oskab öelda, mis see on? Sama defekti kogesin ka kodus tavalise hõõglambi valguses pildistades, seega asi on sensoris, mitte valgusallikas. 

All ISO 8000 ja elektrooniline katik, mis võimaldab pildistada üpriski märkamatult. 

Aku peab peegelkaameraga võrreldes harjumatult vähe aega vastu. Õigupoolest võibki seda lugeda selle kaamera suurimaks miinuseks ja varuakudeta võttele minek pole hea mõte. Lahenduseks on kaameratald, mis lisab kaamerasisesele veel kaks akut, kuid sellisel juhul me ei saa rääkida XT-2st kui pisikesest kaamerast. Lisaks saab aku sisse panna ka valepidi, veider, et sellise tüütu pisiasjaga pole insenerid tegelenud.

Olles kasutanud Canon 70D ja 80D suurepärast kõigis suundades pööratavat ekraani, siis XT-2 tundub metallhingedel ekraan üpris tavaline. Samas puusalt tänavafotograafina puusalt pildistades on hingega lahendus mugavam. Huvitav võimalusena käändub see hingedel kahes suunas, võimaldades ka vertikaalkaadrit madalamalt pildistades  keerata ekraani mugavasse asendisse. Nagu eelpool mainitud, ei ole ekraan puutetundlik, mis piirab tema praktilisust ja pettumuseks edevatele pildistajaile ei ole seda võimalik pöörata selfiasendisse.

Esimese tarkvaraversiooniga polnud see võimalik, aga tarkvarauuendusega muutus võimalikuks ka juhtme kaudu otse arvutisse pildistamine. See on teretulnud funktsioon stuudios toimetajaile või olukordades, kus on oluline anda reaalajas kliendile tagasisidet, näiteks ametiportreede või rõivaste lookbooki pildistamine. Positiivne on, et selleks on kaameral USB3 liides. Stuudiovälkude kasutajaile teadmiseks, et kaamera töötab oodatult ka Phottix Strato Canonile mõeldud mitte-TTL raadiopäästikutega (mida eelpoololev tootefoto ka tõestas).

Välklampide valik Fujile on selle artikli kirjutamise ajal veel piiratud. (Märkus- praegu, detsembris 2017, on see olukord tänu Hiina tootjatele tunduvalt muutunud). Fujifilmi välklampide lipulaevaks on pikalt olnud EF-42, mis konkurentidega võrreldes on üpris tagasihoidlik. Nii näiteks puudub sellel toimiv punane teravustamise abituli ja sünkroniseerimine lühikeste säriaegadega, funktsioonid, mis Canoni ja Nikoni maailmas on olnud enamikel välklampidel juba pikki aastaid. Mis puudutab punast teravustamise abituld, siis selle kohta olen kohanud arvamusi, et seda ei saagi tehnilistel põhjustel peeglita kaamerate puhul rakendada, milline väide veel vajab vähemalt minu jaoks selgitamist.  Fujifilmi esimene (loodetavasti) ka tõsisema reportaažitöö tegemiseks sobiv välklamp EF-X500 on praeguseks hetkeks Fotoluksi hinnakirja jõudnud, aga see välk on veel nii uus asi, et ka internetis on selle kohta üpris vähe teste ja ülevaateid.  Võrreldes Canoni suurepärase  EX600RT-ga on ta odavam, aga ka väiksema võimsusega ja puudub raadiopäästiku/vastuvõtja funktsionaalsus. Võimalik on kasutada välgukingaga sobivaid teiste tootjate välklampe, proovisin Canon EX600RT nii M kui ka Ext.A ja Ext.M automaatreziimides, kus välgu säri määrab välklambi mõõtmissensor ja see kombinatsioon töötab  ilusti kuni säriajani 1/250.

Fujifilmi senikasutatud 16 MPx sensori iseärasuseks oli, et Lightroom ei suutnud toorfailide peent detaili (näiteks roheline lehestik) korralikult renderdada ja tulemuseks oli otsekui vesivärvidega maalitud veider mudru ja ussikeselaadne müramuster. Lightroomi praeguses versioonis 6 on lubatud selles osas edasiminekut paremuse poole ja seda on ka fotodelt näha. Sellegipoolest, sinakaslillad õied ja neist vasakul oleva heledate lehtedega põõsas näevad välja ebaloomulikud (vt allpool suurendust eelmisest pildist). Fujifilmi foorumites soovitatakse toorfailide konvertimiseks kasutada Lightroomi asemel Iridienti, sellega on mul katsetused veel algusjärgus. Oluline on mainida, et taoline renderdamise probleem on omane ainult Fujifilmi x-trans sensoriga kaameratele. Ussikeselaadne müramuster tundub olevat selle sensori iseärasus, teravustamisega liialdades tuleb see kergesti esile.

Kui otsida funktsiooni või võimalust, mille poolest on XT-2 minu peegelkaameratest parem, siis selleks on võimalus kuvada fotosid pildinäidikusse, nii näeb tulemust kohe ja kaamerat näo eest ära võtmata. Pidev ekraanivahtimise komme on tobe ja ei jäta pildistajast enesekindlat muljet. Päris ilma vaatamata ka ei saa ja mõnikord on kliendile pildistades parem esimesi mustandeid mitte näidata, siinkohal ongi pildinäidik abiks.

Video kvaliteet on hea, kahjuks jäi aega väheseks selle põhjalikumalt proovile panekuks. Autofookus toimib videot tehes ilusti, aga valida ei saa teravustamispunkti.

Kokkuvõtteks

See on tore kaamera vabal ajal pildistamiseks või reisile kaasa võtmiseks, kui kaalusääst ja kompaktsus on oluline. Niisamuti on selle kaameraga pildistamine värskendav võimalus igat fotograafi varem või hiljem külastava loomingulise kriisi ületamiseks, sest kasutamiskogemus on niivõrd erinev. Igapäevasel kaasaskandmisel on ta võrreldav peegelkaameraga, taskusse ei mahu.

Pildikvaliteet on üldiselt hea ühe olulise agaga, see on Fujifilmi toorfailide läbisaamine Adobe Lightroomiga. Probleem avaldub peent detaili sisalduvatel aladel, näiteks lehed ja kõrred, kus Lightroom mõnikord suudab, aga mõnikord ei suuda seda detaili kuigi hästi välja renderdada. Lahenduseks soovitatakse programmi nimega Iridient X Transformer, mis konverdib Fuji RAF-failid Lightroomi tarbeks DNG-failideks. Sellega praegu katsetan ja tulemused on paremad, puuduseks, et niimoodi saadud DNG-d on algsetest Fujifilmi toorfailidest suuremad. (Märkus detsembrist 2017- Iridient X-Transformer tõesti toimib, tulemus ei ole siiski sama, mis Nikoni või Canoni kaamerate toorfailidel, aga maitse asi). 

Fujifilmi failid on hea dünaamilise ulatusega ja failid on Lightroomis  üpris plastilised (st ei tule müra sisse ka üpris karmi töötluse korral), mis on Lightroomi presettide sõpradele hea uudis.

Õhtu bensiinijaamas ja Fujifilmi värvid. Väike kaamera on kohe käeulatuses, kui ette satub midagi pildistamisväärset. Tankisin ühel õhtupoolikul autot, kui pilk jäi pidama sellel vaatepildil auto taga. X-Pro2 ja 35mmf2, 1/50 f6,4 ISO320. 

Kellele meeldib teiste fotohuviliste tähelepanu, siis Fujifilmiga pildistades te seda üpris kindlasti saate. Samas asjassepühendamatud ei võta teid väikese kaameraga tõsiselt, mis on mõnes olukorras, näiteks avalikus ruumis pildistades, kasuks ja väldite halbade kavatsustega kodanike tähelepanu.

Kas tasub selline kaamera osta, on keeruline küsimus, arvestades, kui head on moodsad peegelkaamerad üleüldiselt ja kuivõrd kulukas on ühelt kaamerasüsteemilt teisele üleminek. XT-2, hääletu katik välja arvatud,  ei tee midagi sellist, mida peegelkaameraga poleks võimalik teha. Kompaktsus on saavutatud tänu elektroonilisele pildinäidikule, ohverdades ühtlasi tublisti aku vastupidavust. Professionaalsele pildistajale on oluline tõsiasi, et see kaamera on omas elemendis eelkõige kvaliteetsete fiksobjektiividega pildistamisel (ja neid on Fujifilmi valikus palju), samas valgusjõuliste täiskaaderzoomide analoogid on kallid ja pole kompaktsed või puuduvad üldse. Kindlasti pole see kaamera neile, kellele on oluline võimalikult väike teravussügavus, täiskaaderkaamera teravussügavus sama ava juures on alati väiksem. Kuna süsteem on uus ja paljudele tundmatu, siis on järelturg väike ja järelturu hinnad on müüjale ebasoodsad. Seega pildistajal, kel on juba praegu korralik tehnika olemas, pole majanduslikku põhjendust, miks peaks oma praeguse kaamerasüsteemi Fujifilmi vastu vahetama. Samas emotsionaalse põhjusena pädeb täiesti soov osta endale see ägeda väljanägemisega ja värskelt mõjuv kaamera endale teiseks kaameraks.

Mulle tundub veidi ebaõiglane XT-2 võrrelda peegelkaameratega, sest tegemist on hoopis teise masinaklassiga, kaameratüübiga, mis ilmselt juba lähemas tulevikus on enam levinud kui peegelkaamera. Neile, kellele meeldivad fiksobjektiivid ja loomulikus valguses pildistamine, on XT-2 tõsine tegija, minu unistuste kombinatsioon oleks XF 23/1,4 ja XF56/1,2, jõuluvana, vihje sulle! Fujifilm XT-2, nagu selle sõsarmudel X-Pro2, on mõlemad kaamerad edasijõudnuile, kes oskavad hinnata teistsugust pildistamiskogemust ja viitsivad tundma õppida kaamera pakutavaid võimalusi. Neid võimalusi on palju ja kuna Fujifilmil on komme pakkuda teinekord üpris põhjalikke tarkvarauuendusi, võib oodata üllatusi. Tähendusrikas on ka kaamera väljatulekul Fujifilmi esindaja poolt pillatud vihje selle kaamera varjatud võimaluste kohta. Elame-näeme.

Kaamera andis testida Fotoluks, tänud Assarile selle eest! Artikkel kajastab minu enda arvamusi ja seisukohti. Mulle ei ole selle kirjutamisel seatud mingeid tingimusi või tehtud rahalisi vms soodustusi.

Lisalugemist

Materjale Fujifilm XT-2 kohta on väga palju ja väga erineva tõsiseltvõetavusega. Nii olen ka ise eelpoolmainitud rohelise müramudru teemasse süvenedes sattunud veebilehtedele, kus üritatakse tõestada, et seda probleemi enam ei eksisteeri, tehes seda piltidega, kus probleem on selgelt näha. Kes soovib teemasse süveneda ja tühipaljast reklaamimürast hoiduda, neil soovitan alustuseks tutvuda alljärgnevate linkidega:

Üks põhjalikumaid ja asjalikumaid XT-2 videoülevaateid Tony Northrupilt:

https://www.youtube.com/watch?v=T9AS__60t2I

Fujifilm XT-2 esmamulje Rico Pfirstingerilt, temale tavapäraselt positiivses toonis:

http://www.fujirumors.com/first-look-review-fujifilm-x-t2/

Fujifilmi kaamerad ja nende ülevaated Dpreview’s:

https://www.dpreview.com/products/fujifilm/cameras?subcategoryId=cameras

Ülevaade Fujifilmi süsteemi kõigist objektiividest:

http://www.fuji-x-forum.com/topic/998-complete-overview-over-the-available-and-upcoming-fuji-x-mount-lenses/

Fujifilmi kaamerate ostujuhis Fujifilmi fännilt ja tunnustatud fotograafilt ja fotokoolitajalt Zack Ariaselt, avaldatud detsembris 2014, kahjuks uuendamata:

http://dedpxl.com/fuji-x-buyers-guide-part-1-cameras/

Fuji objektiivide ja kerede testid ja võrdlused, abiks X-süsteemis orienteerumisel:

http://www.fujivsfuji.com/

Kalamaja on salapärased hämarad hoovid täis kräunuvaid kasse, mereõhk, briketiving ja kõdunemise lõhn. Kalamaja on auklikud, talviti ühesuunalised tänavad. Kalamaja on vaikselt tukkuvad vanad majad, kus on sünnitud ja surdud. Kõrvuti vana ja uus, 20. ja 21. sajand. Seda kõike pole enam kauaks, tuleb betoon, fibo plokk ja ühevärvilised majad.

Ja väike palve. Kui Sul, armas kaaskalamajalane, on Kalamajas hoov, maja või interjöör, mille jäädvustamist tuleviku jaoks pead oluliseks ja mis võiks haakuda käesoleva projektiga või lihtsalt häid mõtteid, võta palun ühendust arno(ätt)arnomikkor.com.

05.04.2015, Kungla tänav

05.04.2015, Salme tänav

05.04.2015, Salme tänav

05.04.2015, Salme tänav

05.04.2015, Salme tänav

05.04.2015, Salme tänav

05.04.2015, Salme tänav

05.04.2015, Salme tänav

Pidev harjutamine on eriti oluline fotograafide jaoks, kes tegutsevad Eestitaolisel väikesel, killustatud ja ebastabiilsel turul, kus spetsialiseerumise luksust saavad nautida vähesed ja enamik töid on erinevatest valdkondadest, nii et heas mõttes rutiini ei saa tekkida. Teoorias on asi lihtne, tegelikkuses on väga raske sundida end pärast pikka ja rasket tööpäeva kaamerat kätte võtma ja testima mõnd ideed või kasvõi lihtsalt kaamerat näppida eesmärgiga õppida selle menüüd ja nupud automatismini pähe. Üritan end selles suhtes sundida ja selle aasta plaanides on eesmärk kujundada endas harjumus iga päev natuke pildistamist harjutada. See ei tohiks olla raske, arvestades, et olen edukalt kujundanud endas harjumuse iga päev teha võimlemisharjutusi seljale ja viimased poolteist aastat ilma mingite eranditeta seda ka järginud.

Järgnevad pildid ongi ühest sellisest harjutusest. Olen väikest viisi Ecco kingade lummuses, mul on neid mitu paari, hiljuti kasutasin ootamatut sooduspakkumist ja ostsin kaks paari veel juurde. Ühe neist valisingi pildistamisobjektiks. Eesmärk portreteerida kingi kõlab pisut totakalt, kas pole? Või siis pisut laiemalt võttes harjutada detailitunnetust ja luua võimalikult lihtsate vahenditega trükikõlbuliku ja sisulise kvaliteediga pildiseeria. Kasutada oli statiiv, peegelkaamera, mida sageli tootepiltide jaoks kasutan (Canon EOS70D), kaks objektiivi (EF 24 – 70mm F2.8 L USM  ja minu läbi aegade lemmik EF 35mm F2.0 IS USM), makrorõngas, kaks elunäinud Canon 550EX välklampi, Phottix Strato raadiopäästikud ja Phottixi kokkupandav 60 cm lihtne softboks. Osad pildid järgnevast seeriast sai tehtud kusjuures ainult kahte välklampi (ilma mingite valguse modifitseerijateta) kasutades. Pildid on tehtud elutoa diivanilauale asetatud kingakarbi kaanel ja osad kuuris keset kõikvõimalikku kola. Ei kasutanud makroobjektiivi. Eelarve oli null eurot ja sealtsamast kuurist leidsin ka sobiva tausta seeria esimesele ja viimasele pildile, milleks oli rull ruberoidi ja tuhaploki tükid selle all kumeruse loomiseks.
Töötlemine piirdus kohati kontrasti lisamisega ja tolmutäppide eemaldamisega.