Alustuseks kaks tsitaati sotsiaalmeediast, kirjaviis muutmata:
„Ei ole oma hinda väärt.Kaameral on ainult fix objektiiv ja FHD video.”
„Nende fujidega tuleb mingi leping kaasa et peab igal võimalikul juhul reklaamima ?“
Mõlemad tsiteeritud on fotomaailmas tuntud inimesed ja neis väljaütlemistes, kui kirjavead kõrvale jätta, on omajagu tõtt, aga… Järgnev jutt ongi sellest, miks üks üpris õbluke kaamera, millel pole zuumi, puutetundlikku ekraani, 4K videot ega patareitalla lisamise võimalust, ometigi nii paljudele korda läheb. Fujifilm X100 on pidevalt täiustatud mudeliversioonidena tootmises olnud kuus aastat ja tõstnud Fujifilmi tõsise tegijana pildile. See kaamera on olnud Fujifilmi jaoks tõeline edulugu ja sillutanud teed tervele reale huvitavaile ja „peavoolukaameraist“ erinevate aparaatidele.
Kui Fujifilm oskab teha midagi tõeliselt hästi, siis on see luua kaameraid, mida nende kasutajate enamik kõrgelt hindab. See selgitab, miks neist nii palju räägitakse ja Fujifilm on positiivse klienditagasiside rakendanud osavalt turundusvankri ette. Teiste suurte tegijate varjust tõustes teisiti ei saagi, sest kuigi Fujifilmil on selja taga pikk ajalugu, on ta olnud peamiselt huvitavate nišikaamerate tootja, mis laiemat fotoavalikkust pole kõnetanud. Suurte nimede, Canoni, Nikoni ja Sony kõrval, pole Fujifilm mingi hiiglane veel praegugi, aga mööda temast vaadata enam ei saa.
Ostsin X100F-i mais 2017 ja nüüd, poole aasta möödudes, olen tema tugevate ja mitte nii tugevate külgedega juba hästi kursis.
Niisiis…
Millega tegemist? Kinnisobjektiiviga 24-megapiksline ilma peeglita kompaktkaamera. Sensor on poolkaader ehk APS-C. See on kaamera, millel otseseid analooge eriti pole, lähedaseim on vast Sony RX1R, mis on täiskaader ja hinnalt ka jupp maad krõbedam.
Esmamulje. Kätte võttes parajalt raske, meeldivalt kompaktne, aga mitte liialt pisike. Kaal reedab, et korpus sisaldab olulisel määral klaasi ja metalli, see pole mingi odav seebikas. Retrovälimus on ühendatud moodsa sisuga ja seda stiilsel kombel. Nupud on pigem pisikesed ja kui mul oleksid suured käed, see mulle ei meeldiks. Pind ei ole kummeeritud nagu tavaliselt peegelkaamerail, vaid jäigapoolse plastikmaterjaliga kaetud. Tundub käes kandiline, palju täisnurkseid servi, mida tänapäeva kaameratel (Leica ja sõbrad välja arvatud) enam ei kohta. On võetud risk ja loodud aparaat, mis ei jäta ükskõikseks, see kas meeldib või mitte.
Suveõhtul Lennusadamas. 1/80 f2,8, ISO 2500, konverditud Lightroom CC-s Velvia profiiliga.
Fiksobjektiiv. X100 seeria kaamerad on täiskaadri vastena 35 mm fookuskaugusega fiksobjektiiviga. 35 mm on paljude arvates igav fookuskaugus, sest ei too kaugeid objekte lähemale ja ka venita lainurgale omaselt ruumi efektselt laiali. Kompromissina on 35 millimeetrit aga väga mõistlik, tehes X100 tegijaks nii tänavafotograafias kui reportaažipildistamisel, mõningate mööndustega ka arhitektuuri, interjööride ja maastike pildistamisel. Suures plaanis portreede jaoks on 35 mm pisut liiga lai, aga keskkonnaportree jaoks väga sobilik. Objektiiv joonistab teravalt, välja arvatud täisava juures lähedalt pildistades, siis on joonis udupehme. See on algusest peale olnud X-seeria kaamerate iseloomujoon, võtke või jätke.
Logo ja välgukinga vahelist ala kaunistav kiri „Fujinon lens system“ vihjab, et X100-seeria kaameratel on olemas ka lisaobjektiivid, mida tootja küll nimetab konverteriteks, täiskaadri 50 mm ja 28 mm ekvivalendid. Need pakuvad kindlasti huvitavaid võimalusi, aga kuna teevad kaamera ka oluliselt vähem kompaktseks, pole ma neid endale soetanud.
Kuidas teravustab? Heas valguses väga hästi, kehvemas valguses võib olla ettearvamatu, üllatades kas meeldivalt või ebameeldivalt. Peegelkaamerate teravustamisvõimekus on tunduvalt ettearvatavam, kui suudab, siis suudab ja hämaras eriti mitte. X100F suudab teravustada ka hämaruses, kus peegelkaamera jääb hätta, samas võib ootamatult ja ebameeldivalt üllatada olukorras, kus peegelkaameraga teravustamine pole probleem. Erinevalt peegelkaameraist on teravustamispunkte palju, kaetud on terve kaadriala. Käsitsi teravustamisel on abiks kaugusskaala ja focus peaking.
Vaikne. On hetki, mis purunevad katikuklõpsu mõjul ja kaovad igavikku. Selliste hetkede jäädvustamiseks see kaamera sobib. Kui olla norija, siis katiku- ja pildinäidiku lamellide liikumisel väike krõps ikkagi tekib, elektrooniline katik ise on hääletu. Huvitav on see, et inimesed ei võta pisikest kaamerat tõsiselt, ei pööra sellele eriti tähelepanu ja see võimaldab jäädvustada hetki neid purustamata. Ja see on hoopis kvaliteetsem pildistamiskogemus.
1/2000 f2, ISO 200, konverditud Lightroom CC-s Velvia profiiliga.
1/60 f2, ISO 500, konverditud Lightroom CC-s Velvia profiiliga.
1/140 f2,, ISO 400, konverditud Lightroom CC-s Provia profiiliga. Antud olukorras oleks pidanud säritama helendite järgi, vältimaks nende väljapõlemist, tumedatest aladest annab detaili päästa üpris hästi.
1/300 f4, ISO 250, konverditud Lightroom CC-s Provia profiiliga.
Vana kooli nupud. Paljusid paneb see nina kirtsutama, aga teised, mina kaasa arvatud, peavad neid ägedaks. Kusjuures ma ei kasuta neid eriti, valdavalt on kaamera avaeelistuse programmis ja tundlikkus tavaliselt AUTO-seades. Külmal ajal ja kinnastega vajutamiseks on nupud väikesevõitu, kombineeritud säriaja ja tundlikkuse nuppu on kinnastega peaaegu võimatu kasutada. Tagakülje olulisim nupp on teravustamispunkti valimise kangike, mida paljud kiidavad kui praktilist uuendust ja mis on ka oluliseks argumendiks, miks ma selle kaamera ostsin. Ekraan ei ole puutetundlik.
Poni Sparky Tondi maneežis. 1/125 f2,2 ISO 1250, konverditud Lightroom CC-s Velvia profiiliga. Trenni ajal ma tõttöelda ei riskiks suure ja valju kaameraga hobustele nina alla lisastressi tekitama minna, X100F-i peale ei kergitanud ta kulmugi.
Jpg pildistamise kaamera. Fujifilmiga seoses räägitakse palju temast kui fotofilmide tootjast ja „värviteadusest“, mis olevat Fuji digikaameratesse kaasa toodud. Mina soovin värvid muuta enda isiklikule stiilile vastavaks ja ei hooli eriti sellest, mida kaameratootja arvab mulle sobivat, pealegi jpg-d pildistan üliharva. Aga neile, kellele meeldib, et kaamera ise teeb värvid valmis, on Fujifilmi kaamerail palju pakkuda, jpg-d on otse kaamerast kenade värvidega.
Sensori dünaamiline ulatus on täpselt sama, mis teistel Fujifilmi 24-megapikslistel kaameratel, sest sensor on sama. Fujifilmile omaselt ei vasta tundlikkused päris sellele, mis nad on näiteks Canonil, ISO3200 vaste on näiteks Canoni 2500 või 2000.
Sensori dünaamilise ulatuse katsetus. 1/30 f5,6 ISO 200, konverditud Lightroom CC-s Velvia profiiliga. Ülemine pilt on taotluslikult siluetiks säritatud, keskmisel säri Lightroomis +1,47, varjualad +53, mustad +48. Alumine pilt on fragment keskmisest. Moodsatele täiskaaderkaameratele jääb mõistetavalt alla, aga samas pole tulemus üldsegi halb.
Video? Varasemate X100 mudelite videokvaliteet polnud suurem asi, aga see kaamera teeb videot küll. 4K-d ei ole, on klassikaline Täis-HD maksimaalse kaadrisagedusega 50p/59,94p. See on rohkem pildistamise kaamera, videot olen sellega väga vähe teinud. Video puhul häirib stabika puudumine, sujuva pildi saamiseks on vajalik kindel käsi või gimbal.
Kõrgtehnoloogiline pildinäidik. Kasutaja saab läbi kaamera maailma vaadata kas optilist, optilist koos digitaalse teravustamisabiga või elektroonilist pildinäidikut kasutades. Pildinäidik kuvab loodi ja seda ka optilise näidiku puhul. Minu poolt 10 stiilipunkti selle eest.
Setu naised. 1/750 f4 ISO 400, konverditud Lightroom CC-s Velvia profiiliga.
Setu tsässonas. 1/30 f2 ISO 6400, konverditud Lightroom CC-s Velvia profiiliga.
Kas võtab kõvasti akut? Kui peegelkaamera stiilis ohtralt pilte klõbistada ja iga pildi järel ekraani uurida, siis kindlasti, aga mõistusega pildistades mitte. Varuaku või lausa kaks tasub siiski kaasa võtta, kui pikem pildistamine ees. Mina olen seni läbi ajanud varuakut soetamata ja see otsus on teadlik. Niimoodi plõksutan vähem ja pildistan rohkem. Akut aitab tublisti säästa harjumus lülitada kaamera sisse vaid pildistamise ajaks.
Fujifilmi toorfailid ja Lightroom on eraldi teema, Lightroomi varasemad versioonid Fujifilmi RAFi-de peendetailidega (eriti muru ja lehestik) eriti hästi toime ei tulnud ja mine sa võta kinni, kumb suurfirma on selles süüdi. Lightroom CC ja Fujifilmi 24 MPx sensorite koostöö tundub laabuvat paremini, nii et mitmedki kaameratestijad on kuulutanud selle probleemi lahendatuks. Ilmselt olen mina keskmisest suurem tähenärija, sest vaatan oma pilte alati ka 100% vaates ja antud juhul mina veel rahule ei jää. Lahenduseks, kui pilditöötlusprogrammi vahetada ei soovi, on programm nimega Iridient X-Transformer, mille abil saab RAFid konverteerida Lightroomile arusaadavamal kujul DNG-deks. Pildi peenstruktuur ja teralisus muutub peale seda vähemalt minu subjektiivse arusaamise järgi loomulikumaks, jäädes siiski erinevaks nii Canoni kui Nikoni omast. Nii et maitse asi, mina olen harjunud enne Lightroomi importimist kõik RAFid X-Transformerist läbi laskma.
Otse päikesesse. 1/60 f5 ISO 1250. Lightroom CC ja Velvia.
Keeruline kasutada? Kaamerale peale vaadates on kõik selge, analoognäidikuid ja ei mingeid displeisid. Menüüdesse sukeldudes võib esialgu mulje muutuda, eriti, kui enne ollakse harjunud Canoni lihvitud menüüdega, millest ükski pole pikem kui ekraanivaade. Siin on osad alammenüüd kahe ja üks lausa lausa kolme ekraanivaate pikkune. Aga nagu moodsatel kaameratel tavapärane, saab olulisemad seaded koondada kokku ühte menüüsse, mis on Q-nupu alt ligipääsetav. Peegelkaamera pealt tulles tundub kõik väga teisiti ja harjumatu, aga olen aru saanud, et selle kaameraga tulebki teisiti pildistada, kui on kiire hetk, siis kõik täisautomaadiks ja seebikarežiimis tuld.
Plussid ja miinused
Ei ole ideaalset kaamerat, aga asju, mis selle kaamera juures mulle meeldivad, on tunduvalt rohkem, kui neid, mis häirivad.
Kõigepealt minu subjektiivsed miinused:
-Teravustamise toomiseks päästiku alt ära võiks olla alternatiivne lahendus, näiteks ette nupu alla. Vasakusilmsena on ebamugav kasutada AFL nuppu, sest sõrm jääb kaamera ja prilliklaasi vahele.
-Failide kirjutamine kaardile võiks olla kiirem.
-Kaamerasisene kell ei näita sekundeid (kuigi aegvõtte puhul ta neid kuvab), tülikas, kui vaja kellaaeg sünkroniseerida kahe kaameraga pildistamisel.
-Menüüdes liikudes katik millegipärast avaneb ja sulgub regulaarselt. Tulemuseks on ebareaalselt suur läbisõidunäit, millel tegelikult tehtud piltide arvuga seost ei ole. See iseärasus pole Fujifilmile uudiseks ja kasutusjuhendis leheküljel 115 on ka vastav hoiatus. Minule meeldib uue kaamera menüüd põhjalikult läbi uurida ja meelde jätta ja niiviisi olen saanud katikunäidu 8800 peale, tegelikult pilte olen teinud 4000 kanti.
-Palju täisnurki tähendab seda, et kaamera servad on vastuvõtlikud kriimustustele ja täketele.
-Mobiiliäpp piltide vaatamiseks, üleslaadimiseks ja kaamera juhtimiseks on kohmakas ja vajaks uuendamist. /Märkus 17.03.2018: Olles vahepeal vahelduva eduga proovinud ühendada Canon 5D Mk4 nutitelefoniga, ei ole ma Fujifilmi osas enam kriitiline. Fujifilmi äpp võib olla kohmakas, aga vähemalt iga kord, kui selline soov või vajadus on, ta ka kaameraga ühendub ja pildid sealt alla tõmbab. Canoniga olen hetkel seisus, et vaja foorumitest infot otsima hakata, minu mõistus on otsas, miks ta vahepeal töötab ja vahepeal mitte./
Plusse on panna vähemalt samapalju:
-Stiilne välimus. „Kas sa pildistad filmikaameraga?“ on sage küsimus seltskonda ilmudes.
-Meeldivalt kompaktne, mugav kaasas kanda
-Kuna katik on väga pehme käiguga, saab käest pildistada üllatavalt pika säriajaga, see kompenseerib stabika puudumist
-Ilusad JPG värvid otse kaamerast
-Väga vaikne, heas valguses kiiresti teravustav
-Suures ulatuses kohandatav
-Akut saab laadida USB kaudu, enda kaamerat ma muul viisil vist laadinud polegi.
-Kuna objektiiv on kaamera külge ehitatud, ei vaja sensor puhastamist.
-Korralik digitaalne pildinäidik
-Aegvõtte (B) puhul näitab ekraanil jooksvalt säri kestvust.
Mõned nipid ja lisalugemist
-Eriti talvel ja kinnastega on kaamera pealt tundlikkuse muutmine väga ebamugav, see on mõistlik viia nimetissõrmeketta alla või nagu mina teen, seada ISO ketas rahulikult A-asendisse, olles enne auto-ISO parameetrid menüüs seadistanud.
-Kaameral on sisseehitatud ND filter, mis võimaldab vajadusel heledas valguses pikema säriajaga pilti teha. See funktsioon on teinekord, näiteks maastiku pildistamisel või kaasavedamisel uduse tausta saavutamiseks, väga abiks ja see tasub menüüdest välja nupu alla tuua, minu kaameral on ta nool vasakule.
-Päevavalguses pildistades tasub katik panna režiimi M+E või E, mehaanilise katiku lühim võimalik säriaeg on 1/4000, mis päikesevalguses ja täisava juures on liialt vähe (elektrooniline katik võimaldab 1/32000).
-Kasutusjuhendist seda välja ei loe, aga kaameral on lehvikkatik, mis lisaks eksootilisele nimele on väga vaikne ja annab välguga pildistajaile ootamatult palju mänguruumi. Nimelt võimaldab see täisava juures välgusünkrot kuni 1/1000, ava väiksemaks keerates kuni 1/4000 ja seda ilma HSS režiimi minemata ehk päikesepaistelisel päeval saab lühikese säriajaga pildistada enam-vähem iga välklambiga.
Kes soovivad end enne ostmist selle kaameraga rohkem kurssi viia, leiavad googeldades kümneid kui mitte sadu teste ja ülevaateartikleid, mis selle kaamera kohta on kirjutatud. Minu praegune mulje sellest kaamerast langeb kõige rohkem kokku Dpreview omaga, mille leiate siit:
https://www.dpreview.com/reviews/fujifilm-x100f
Kui küsite, kas tasub selline kaamera osta, siis mina ei oska vastata muud, et kui tunnete tõmmet ja julgete, siis ostke. Peegelkaameralt tulijaile on selle kaamera juures kõik teisiti ja harjumatu. See on kaamera inimestele, kes ei soovi tervet maailma üles pildistada, vaid hindavad ülemääraste võimaluste puudumist. Võtke tempo maha, ärge klõpsige, vaid süvenege ja see kaamera on teile suurepäraseks reisikaaslaseks või igapäevaseks pildistamisseltsiliseks. Võimaluste piiratus annab uusi võimalusi, teritab pilku ja mõtet. See on iseloomuga kaamera nagu Itaalia mootorratas, mida ei hinnata niivõrd tehnilise perfektsuse kui erilisuse poolest. Mina olen plaaninud X100 ostu 2010. aasta lõpust, kui see välja kuulutati. 2011 kevadel, kui sain selle esimest versiooni esimest korda proovida, sai ka selgeks, et see on midagi, mida tahan. Siis ei olnud see kaamera minusuguse peegelkaamerakasutaja jaoks tehniliselt veel piisavalt küps. Neljas versioon ehk X100F on küps kaamera ja nüüd, peale 6 aastat ootamist, ma ta ka ostsin. Olen oma ostuga rahul ja muide, mulle meeldivad ka Itaalia mootorrattad.